Alt-Marketis ilmunud arvamusartiklis võtab autor lähtepunktiks George Orwelli romaani “1984” ja väidab, et seal kujutatud naiste roll autoritaarses süsteemis on osutunud prohvetlikuks. Tsitaatide abil rõhutab ta, et Winston Smithi silmis olid just noored naised partei kõige fanaatilisemad pooldajad, loosungite neelajad ja teisitimõtlemise jälgijad. Autori hinnangul muudetakse naised sellises raamistikus kiiresti ajupestud tööriistadeks, kellelt võetakse ära hoolitsemisvõime pere vastu ning lapsed muutuvad riigi omandiks.
Autor peab feminismi lääne tsivilisatsiooni ajaloo kõige hävitavamaks liikumiseks ning seostab peaaegu kõik tänased USA poliitilised ja sotsiaalsed kriisid otseselt või kaudselt feministliku ideoloogiaga. Ta väidab, et vaimselt ebastabiilsete naiste “relvastamine” on kultuuri aluste ründamise tõhusaim viis. Lääne mehed olevat loonud probleemi ise, lubades õigluse ja empaatia nimel naistel tõusta võrdsele või isegi eelistatud staatusele; seda nimetab ta “enesetapulikuks empaatiaks”. Varase naiste valimisõiguse liikumise sidemeid marksismiga peab ta teadlikuks strateegiaks lääne ühiskondade destabiliseerimiseks. Friedrich Engelsi väidet, et naiste rõhumine tuleneb eraomandist ja klassijaotusest, nimetab ta valeks, mis eirab tuhandete aastate ajalugu.
Marksistlikku rünnakut perekonna kui tsivilisatsiooni tuumiku vastu kirjeldab autor kui katset muuta naised “enesetaputerroristideks”, kes loobuvad bioloogilistest ja psühholoogilistest tungidest ning ohverdavad oma õnne ideoloogia nimel. Ta väidab, et miljoneid naisi on veendud isegi oma laste tapmises – kas vabanemiseks pere “ahelatest” või tõestamaks lojaalsust feministlikule kollektiivile. Selle näitena toob ta Lindsay Clancy juhtumi: naine, kes tapis oma lapsed ja tunnistas teo üles. Autori sõnul on liberaalne ja feministlik ringkond teda kaitsnud, õigustanud ning peaaegu kangelaseks tõstnud, muutes juhtumi moraalse korra ja moraalse relativismi konflikti sõlmpunktiks.
Sünnitusjärgse psühhoosi kaitset peab autor peamiseks strateegiaks süü vähendamiseks. Ta märgib, et umbes pooled naissoost laste tapjad, kes seda kaitset kasutavad, vabastatakse vandekohtu otsusega süüdimatuks tunnistamise tõttu vaimuhaiguse tõttu. See lähenemine muudab tapja ohvriks, kelle kannatused seatakse hukkunud lastest ettepoole. Kui Clancy saab kergema karistuse või hospitaliseerimise vangla asemel, näevad vasakpoolsed naised seda poliitilise võiduna. Samas väidab autor, et juhtum on käivitanud vastureaktsiooni: noored mehed “testivat” pruute ja abikaasasid; vähimgi kaastunne Clancy vastu lõppevat lahkumineku või lahutusega. Seda peab ta praegu ainsaks praktiliseks vastumeetmeks.
Autor möönab, et ka mehed tapavad oma lapsi, kuid väidab, et ta ei leia ühtegi näidet, kus mehed oleksid massiliselt kaitsnud peremõrvarist isa – see olevat ainult naiste käitumismuster. Liberalistlikke naisi kirjeldab ta planeedi kõige privilegeerituma, õigustatuma ja hellitatuma rühmana, kelle võimuiha olevat söövitav ning riike ükshaaval hukutav. Ta kutsub üles lõpetama “liberaalset võrdsuse eksperimenti”, taastama varasemaid piiranguid ning vajaduse korral võtma vasakpoolsetelt naisteelt õigusi ja osalust võimuinstitutsioonides. Feminismi tuleks tema sõnul igapäevaelust kustutada; laste tapja ülistamine olevat viimane piir, mis õigustab vabaduste äravõtmist neilt, kes kasutavad neid ühiskonna lammutamiseks, mitte ülesehitamiseks.