Nepali keskosas Nuwakoti piirkonnas põhjustas Tiibetis asuva liustikujärve purunemine ulatusliku üleujutuse, mis kahjustas maanteid ja katkestas transpordiühendusi. Päästemeeskonnad kogusid hukkunute surnukehi, samal ajal kui katastroofi tõttu kodust lahkunud elanikud otsisid peavarju kõrgematel aladel. Eksperdid olid sarnase ohu eest aastaid hoiatanud ning sama jõgi oli üle ujutanud juba aasta varem.
Odavad tehnilised lahendused, nagu andurid ja sireenid, oleksid võimaldanud inimestel õigel ajal evakueeruda ja mäest ülespoole liikuda, kuid hoiatust ei antud üldse. Sarnane olukord kordus ka 2025. aasta katastroofi ajal. Enamik elusid oleks sellise hoiatussüsteemiga päästetud.
Bangladeshis evakueeriti 2022. aasta tsükloni eel peaaegu miljon inimest mobiilihoiatuste, valjuhääldite ja betoonvarjendite abil ning hukkunuid oli alla 40. Sarnase ulatusega tsüklon tappis 1970. aastal 300 000 kuni 500 000 inimest. Nepal oleks võinud samamoodi tegutseda, kuid ei teinud seda. Samal ajal on USAID ja ÜRO suunanud Nepali miljardeid looduspõhistesse lahendustesse ja soolise kaasamise projektidesse, mitte vajalikesse anduritesse ja sireenidesse.