American Thinkeri arvamusloos kirjeldatakse, kuidas globaalsete sündmuste tempo on kiirenenud ja tähelepanu hajub ühest kriisist teise. Autor nimetab Prantsusmaa islamirahutusi, Poola peaministri Donald Tuski kohtusüsteemi puudutavat sammu, president Trumpi püüdlusi rahu poole Venemaa ja Ukraina vahel, Ühendkuningriigi hoiatusi võimaliku suure sõja eest ning USA valimisi, millega seoses süüdistatakse demokraate ja luurekogukonna liikmeid nn värvilise revolutsiooni õhutamises. Iga päev tuleb uusi suursündmusi, millel pole aega tähendust mõtestada, enne kui ekraanile ilmub järgmine.
Teksti keskne tähelepanek on ekraanide roll. Televiisorid, arvutid, tahvelarvutid ja telefonid toidavad aju infoga kogu päeva; ka siis, kui teadlikult ei loeta ega vaadata, võtab aju vastu signaale maailmas toimuvast. Autor võrdleb olukorda Huxley, Orvelli, Bradbury ja Philip K. Dicki düstoopiatega: võimulolijatel on huvi kujundada mõtteviisi kõigi kättesaadavate vahenditega. Info ei ole enam vaikses raamatukogus, vaid kostab igast suunast.
Kaabeluudiste saatejuhid kordavad samu sõnu ja fraase, kuni need jõuavad igapäevajuttu. Popmuusika ja auhinnakõned kannavad sarnaseid sõnumeid, fännid võimendavad neid sotsiaalmeedias. Filmid ja seriaalid õpetavad kartma või põlgama nn vihakõnet, globaalset soojenemist, valge ülemvõimu, Venemaa agressiooni, teaduse eitajaid, parempoolseid, fašiste, ELi skeptikuid, fossiilkütuseid, islamofoobiat, transsooliste vihkamist, kristlust, immigratsioonikontrolli, Vladimir Putinit ja Donald Trumpi. Tegelane, kes neid teemasid ei hukka, on kurikael; hukkamõistja on kangelane. Autor nimetab seda infosõjaks, mis on alati eksisteerinud, kuid tänapäeval on see kõikjal.
Kahekümnenda sajandi ajalehed filtreerisid fakte toimetajate maailmavaate kaudu; kolm teleankrut andsid peaaegu identseid ülevaateid. Kirjastajad pärinesid samadest peredest, kes osalesid valitsemises, telekanalitel olid riiklikud litsentsid ja julgeolekunõuded. Ajakirjanikud, kes jagasid üksteisele auhindu aususe eest, abiellusid võimu esindajatega. Autor väidab, et nad ei olnud neljas võim, vaid valitsuse suhtekorraldus. Oluline oli veenda avalikkust, et reporterid on erapooletud faktikogujad. Valitsusel ei olnud huvi õõnestada usaldust uudiste vastu, sest uudiste kaudu levitatakse ametlikke sõnumeid. Uudistoimetustel ja võimul on ühine huvi: veenda, et loetu on tõde.
Meelelahutus mängis samas programmis: vähe kirjastusi, ajakirju ja stuudioid otsustas, millised raamatud, arvamused ja lood jõuavad massidesse. Hollywood valis näitlejad menukite tegelasteks; kangelasajakirjaniku roll kinnitas, et The New York Times ja The Washington Post raporteerivad tõde. Hästi töötavas propagandamasinas ei märgata huvide konflikte: FBI asedirektori koostööd ajalehega presidendi vastu, anonüümseid allikaid, miljardäride motiive, peresidemeid stuudiote, keemiatehaste, ravimifirmade, pankade, Kongressi ja ametite vahel ega auhindu, mida jagavad samad võrgustikud.
Viimase kolmekümne aasta jooksul hakkas avalikkus seda võrgustikku nägema. Internet, e-post ja sotsiaalmeedia murdsid väravavalvurite monopoli: koomikud kaotavad võimu, kui YouTube’is on sama naljakas; näitlejad kaotavad staaristaatuse, kui teismelised saavad kuulsaks oma elu filmimisega; kirjastused kaotavad kontrolli, kui kirjutajad avaldavad veebis; ajakirjanikud kaotavad tõe monopoli, kui kodanikud raporteerivad reaalajas. Kui masin rikkis, paistavad niidid. Autor väidab, et narratiiviinsenerid on näitlejad, kellele makstakse korporatsioonide ja ametnike sõnumite edastamise eest. Seetõttu kiireneb ajalugu: legitiimsus on kadunud. Illegaalne süsteem ei püsi, seega ujutatakse infoväli üle globaalse soojenemise, Venemaa sekkumise, COVID-i, demokraatia kaitsmise ja kolmanda maailmasõja teemadega. Aju on lahinguväli: kui teised seda ei kasuta, kaotavad nad.