Aastatel 1949–1982 uputati Atlandi ookeani põhja üle 200 000 vaadi madala radioaktiivsusega jäätmeid. Teadlased laskusid mehitatud allveelaevaga vaatama nende seisukorda ning leidsid, et paljud vaadid on korrodeerunud ja lagunenud, nende sisu on merre valgumas.
Tookordne soovitus eeldas, et mahutid jõuavad põhja tervena ja püsivad suletuna vaid lühikese elueaga radionukliidide lagunemiseni; seejärel pidi jääk aeglaselt ookeani hajuma. Vaadides oli aga ka tseesium-137, plutooniumi isotoope ja triitiumi, millest osa püsib tuhandeid aastaid. Prantsuse teadlaste Patrick Chardoni ja Javier Escartíni juhitud projekt NODSSUM kaardistas vaadid ning uuris mõju keskkonnale. Tuvastati koobalt-60 ja nioobium-94 signaale, mis seostuvad uputatud jäätmetega.
Vaadid toimivad liivasel põhjal oaasidena: neile kinnituvad meriroosid, ümber elavad käsnad, merikurgid, kalad ja krabid. Radioaktiivsuse tase langes kiiresti juba mõne meetri kaugusel, sarnaselt uppunud allveelaeva Komsomolets ümbrusega, ega ohustanud proovide käitlemist ega allveelaeva Nautile. Oluline tulemus oli vaatide täpne asukohtade kaardistamine.