2026. aasta veebruaris ajakirjas Nature Methods avaldatud uuring kinnitab, et suurem osa pandeemia ajal saadud SARS-CoV-2 genoomidest loodi rekonstrueerimisprotsessiga, mis võib põhjustada genoomides süstemaatilisi vigu. Need vead ei rikkunud üksnes üksikuid genoomikirjeid. Autorite sõnul järgnesid süstemaatiliste vigade lained COVID-i variantide lainetele ning avaldasid olulist mõju põlvnemispuule, millega kirjeldatakse viiruse oletatavat evolutsiooni ja proovide geneetilisi seoseid.
Uuring selgitab, et osa tarkvarast täitis järjestamisel andmeteta jäänud kohad SARS-CoV-2 referentsjärjestusest kopeeritud tähtedega. Kuna referents on juba oletatav esivanem, võisid arvuti ebaseaduslikult lisatud tähed anda vale tõendeid, justkui oleks viirus mutatsioonidega esivanema poole tagasi liikunud. Teadlased läksid miljonite pandeemiagenoomide arhiveeritud järjestusandmete juurde tagasi ja ehitasid genoomid uuesti üles.
Pärast ümbertöötlust kadus suur hulk oletatavaid evolutsioonisündmusi, peaaegu 30 000 proovi muutis liiniklassifikatsiooni ning üks hilisem analüüs näitas 1400 võrra vähem SARS-CoV-2 eraldi sissetoomisi Ameerika Ühendriikidesse. Bioloogiline minevik ise ei muutunud, küll aga arvuti loodud geneetiline kirje. Uuring rõhutab, et mutatsioonid, liinimäärangud ja ülekandeajalugu olid arvutuslike rekonstruktsioonide järeldused, mis võivad olla ekslikud.