Betelgeuse’i kaua otsitud kaaslane on pildistatud
Astronoomid on ESO Very Large Telescope’i abil saanud seni selgeima otsese pildi Betelgeuse’i, Orioni punase ülihiiglase ümber tiirlevast tähekaaslasest. 27. augustil 2026 avaldatud avastus lõpetab umbes sajandi pikkuse otsingu ja näitab, et kaaslane on oodatust massiivsem – umbes kaks kuni kolm Päikese massi. See paistab silma seetõttu, et tähe heleduse muutused ja evolutsioonitee on vaatlejaid kaua hämmeldanud; kaaslane pakub konkreetset dünaamilist seletust.
Betelgeuse’i on jälgitud aastatuhandeid ja intensiivselt uuritud aastakümneid. Varasemad 2024. aasta ennustused määrasid kaaslase maksimaalse näiva eraldatuse detsembriks 2024, mis võimaldas SPHERE instrumendi vaatlusi. Varasemad kaudsed vihjed ja võimalik Gemini avastus olid olemas, kuid uued VLT andmed annavad tugevaima tõendi, eraldades kaaslase enda valguse pärast Betelgeuse’i valguse lahutamist.
Kinnitus nõuab siiski järelvaatlust umbes aasta hiljem orbiidi vastasküljel. Ebakindlus jääb kaaslase täpse mõju kohta Betelgeuse’i massikaole, pulsatsioonidele ja lõplikule supernovale. Oodatust suurem mass muudab ka süsteemi tekkimise ja tulevase evolutsiooni mudeleid.
Allikad: ScienceDaily/ESO, Astronomy & Astrophysics.
Tehisintellekt leidis väikese võimsusega tee NASA raketisulami 3D-printimiseks
Washington State University teadlased kasutasid tehisintellektil põhinevat adaptiivset eksperimentaalset disaini, et tuvastada sobivad protsessiparameetrid GRCop-42 3D-printimiseks – “vase-kroomi-nioobiumi” (copper-chromium-niobium) sulam, mille NASA on välja töötanud kõrge kuumusega raketikomponentide jaoks. Pärast enam kui 100 miljoni võimaliku seade skaneerimist ja vaid 40 füüsilise eksperimendi läbiviimist leidis süsteem kuus edukat konfiguratsiooni, sealhulgas ühe rekordmadala 500 vati juures. See võiks võimaldada sulamit printida palju tavalisematel kommertsmasinatel spetsialiseeritud suure võimsusega süsteemide asemel.
GRCop-42 ühendab kõrge soojusjuhtivuse tugevusega äärmuslikel temperatuuridel, muutes selle ideaalseks vedelrakettmootorite põlemiskambrite jaoks, kuid see on olnud kallis ja raskesti prinditav. Varasemad manuaalsed katsed ebaõnnestusid enamiku kommertsprinterite tüüpilistel madalamatel laserivõimsustel. Tehisintellekt alustas 37 teadaolevast ebaõnnestunud konfiguratsioonist, tasakaalustas paljulubavate piirkondade ärakasutamist ebakindlate uurimisega ning täiendas iteratiivselt oma mudelit iga binaarse edu/ebaedu tulemusega.
Peamised ebakindlused hõlmavad seda, kas madala võimsusega prindid vastavad täielikult suure võimsusega versioonide mehaanilisele ja termilisele jõudlusele lennutingimustes ning kui kergesti meetod kandub üle teistele sulamitele või printeritele. Materjali maksumus ja järeltöötlus on endiselt olulised ning reaalses kasutuses on risk, sest iga ebaõnnestunud print raiskab kallist toorainet. Laiem rakendatavus teistele kõrge panusega eksperimentaalsetele otsinguruumidele tuleb veel suures mahus tõestada.
Allikad: ScienceDaily/Washington State University, Proceedings of the AAAI Conference on Artificial Intelligence.
Võimalik esimene tõend vaakumi kaksikmurdumisest
Magnetari 1E 1547.0-5408 vaatlused võivad olla tuvastanud vaakumi kaksikmurdumise – kvantefekti, mille Heisenberg ennustas peaaegu 90 aastat tagasi ja mille puhul tugev magnetväli paneb tühja ruumi valguse polarisatsiooni muutma. CSIRO Parkesi raadioteleskoobi andmed koos NASA IXPE ja NICER röntgeninstrumentidega näitavad kõrget polarisatsiooni, mis on joondatud magnetari magnetväljaga, kooskõlas sellega, et vaakumi virtuaalsed osakesed mõjutavad footonite liikumist. 26. augustil 2026 Nature’is avaldatud tulemus oleks nähtuse esimene kindel tõend.
Vaakumi kaksikmurdumine nõuab magnetvälju, mis on suurusjärkude võrra tugevamad kui ükski labor suudab toota. Magnetarid pakuvad neid välju loomulikult. Valitud objekti peaaegu joondatud magnet- ja pöörlemisteljed, mida vaadeldakse peaaegu pooluselt, andsid eriti puhta geomeetria polarisatsioonimuutuste jälgimiseks tähe pöörlemisel.
Alternatiivsed astrofüüsikalised protsessid võivad signaali siiski jäljendada, seega on lõplikuks kinnituseks vaja täiendavaid vaatlusi ja täpsustatud simulatsioone. Kui see kinnitatakse, avaks avastus uue vaatlusakna kvant-elektrodünaamikale äärmuslikes tingimustes, mis on Maal kättesaamatud, ning testiks, kuidas fundamentaalfüüsika käitub tugevaimates teadaolevates magnetkeskkondades.
Allikad: ScienceDaily/Universe Today, Nature.