Kes on sattunud pealt kuulama teismeliste omavahelist arutelu, võib peagi märgata, et lakoonilist nõustumissõna “jah” leiab nende jutust äärmiselt harva. Tartu Ülikooli keeleteadlased Andriela Rääbis, Tiit Hennoste ja Kirsi Laanesoo-Kalk võtsid nüüd luubi alla 10–13-aastaste kooliõpilaste suulised argivestlused, analüüsides 100 000 sõna jagu helisalvestisi. Andmetes joonistus välja põlvkondlik lõhe. Kui täiskasvanute argijutus on kerge edumaa järsu kõlaga “jah”-il, siis noorte keelekasutuses valitseb pikemalt välja hääldatav “jaa”. Viimane moodustab kõigist kinnitava tähendusega lühivastustest 87 protsenti. Täiskasvanute kõnepruugis allub nende kahe sõna valik rangele teadvustamata süsteemile. Inimesed rakendavad enamasti lühidalt kõlavat “jah”-i küsimusega nõustumiseks, et teemale kiirelt punkt panna. Häälduselt pikem “jaa” märgib aga üllatust või kahtlust ning annab vestluspartnerile märku ootusest juttu edasi arendada.
