Naermine on meile nii loomuomane tegevus, et igapäevaselt me selle kõlale suuremat tähelepanu ei pööra. Kuid meile tuttav naeru rütm peidab endas tegelikult vihjeid selle kohta, kuidas on tekkinud inimese kõne ja keel. Inimese ja meie lähimate sugulaste naerusid võrreldes joonistub välja, et hominiidide ühine eellane naeris rütmiliselt juba 15 miljonit aastat tagasi. Evolutsiooni käigus on aga inimese naer muutunud kiiremaks, vaheldusrikkamaks ja kontekstitundlikumaks. Sellise tõdemuseni jõudsid Suurbritannia teadlased, kes võrdlesid inimese ja kõigi nelja tänapäeval elava inimlase ehk šimpansi, bonobo, gorilla ja orangutani naeru. Töörühm analüüsis erinevaid helisalvestisi, mis olid kogutud noorte inimahvide ja laste mängimise ning kõditamise ajal. Analüüs tõi esile, et nii ahvide kui ka inimeste kõditamisel tekkiv naer püsib äärmiselt korrapärase rütmiga, kuid mürades ja mängides kaob naerust range isokroonsus ehk ühtlane taktimõõt. Seejuures selgus, et vaid inimene suudab oma naeru tempot vastavalt olukorrale reguleerida.
