Euroopa metsatulekahjude kriis on paljastanud avaliku raha kulutamise retoorika puudujäägid, mida ei toeta tõhus maa- ja metsamajandus. Euroopa Liidu valitsused kulutasid 2023. aastal tulekaitseteenustele 40,6 miljardit eurot, aasta varem 37,4 miljardit eurot. Euroopa Kontrollikoda leidis, et kulutuste järelevalve oli puudulik, tulemuste seire nõrk ning puudus kindlus, et rahastust said kõige mõjusamad meetmed. Samal ajal kasvas ELis aastas keskmiselt põlenud pindala 2021.–2024. aastal 527 000 hektarini, mis on järsk tõus võrreldes 2006.–2010. aasta 268 000 hektariga. See näitab, et suurem raha ei ole taganud paremaid tulemusi.
Euroopa Komisjoni poliitikadokumendid tunnistavad, et säästev metsamajandus, taimestiku harvendamine, tuletõkked, juurdepääsuteed, puhvertsoonid, segakarjatamine ja kontrollitud põletamine on metsatulekahjude riski vähendamiseks hädavajalikud. Seega ei ole halvenev tulekahjude statistika üksnes kliimalugu, vaid ka maa majandamise, ennetuse kavandamise ja elluviimise poliitiline ebaõnnestumine. See on järjekordne näide, kuidas suur valitsus ei tähenda paremaid teenuseid: Euroopa Liit kulutab rohkem ja saab halvemaid tulemusi.
Nullheite eesmärk osutub läbikukkumiseks kõikjal, kus seda rakendatakse. Aastatel 1996–2024 vähendasid Euroopa, Ühendkuningriik ja Kanada CO₂ ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid, kuid suurem osa langusest tuli majanduslikust stagnatsioonist ja deindustrialiseerimisest, kõrgematest kodumaistest energiakuludest ning kasvavast sõltuvusest imporditud tööstuskaupadest suurema süsinikumahukusega majandustest nagu Venemaa, Hiina ja India. EDGARi 2025. aasta andmed näitavad, et ülemaailmsed kasvuhoonegaaside heitkogused jõudsid 2024. aastal 53,2 gigatonni CO₂ ekvivalendini, kasvades 2023. aastaga võrreldes 1,3 protsenti, kuigi paljud arenenud majandused teatasid jätkuvalt madalamatest kodumaistest heitkogustest.
Keskne küsimus ei ole selles, kas heitkogused Euroopas, Ühendkuningriigis ja Kanadas langesid – need langesid. Küsimus on, kas peaaegu kahe aastakümne maksupõhine kliimapoliitika, nullheite mandaadid ja CO₂ hinnastamise mehhanismid andsid kestva dekarboniseerimise ilma tootlikku tööstust õõnestamata. Tõendid näitavad, et suurem osa näilisest edust tuli nõrgemast kodumaisest tööstustoodangust ja energiamahuka tootmise suuremast osakaalust välismaal. Alates 1990. aastate lõpust ja eriti pärast 2000. aastate keskpaika on Euroopa kliimapoliitika tuginenud süsiniku hinnastamisele, heitkoguste piirangutele, taastuvenergia mandaatidele, massilistele energiamaksudele ja otsestele toetustele koos nullheite eesmärkidega.
Need poliitikad vähendasid küll mitmes sektoris kodumaist heitemahukust, kuid tõstsid kulusid energiamahukatele tööstusharudele, mis konkureerivad maailmaturul õhukeste marginaalidega. Territoriaalne heitkoguste arvestus on eksitav: riik võib vähendada heitkoguseid oma bilansis, suurendades samal ajal imporditud kaupade tarbimist, mille tootmine on välismaal süsinikumahukam. Majanduslik kulu peegeldub toodangu, tööhõive ja investeeringute struktuuris – aeglasem tööstusinvesteering, kõrgemad elektri- ja kütusekulud tarbijatele ning suurem tuginemine fiskaalülekannetele ja toetustele, et leevendada esialgse poliitilise šoki tekitatud kahju.