Alabama ülikooli juhitud uuring leidis, et üks seni levinud arusaam Maa ajalooliste keskkonnakriiside kohta vajab ümberhindamist. Varasemate teooriate kohaselt arvati, et ulatuslikud metsapõlengud mõjutasid ookeani seisundit ühes muistsemas keskkonnakriisis. Uus uuring aga näitab vastupidist: metsapõlengud ei põhjustanud ookeani kollapsi, vaid olid just selle tagajärg. Uurijad leidsid tõendeid, et ookeani kokkuvarisemine, tõenäoliselt hapnikusisalduse järsu languse tõttu, toimus enne laialdaseid põlenguid. Seega toimisid tulekahju jäljed kivimites mitte muutuse käivitajana, vaid indikaatorina juba toimunud katastroofist. See avastus muudab oluliselt arusaama dominoefektist, mis iseloomustab Maa varasemaid suuri keskkondlikke kriise. Uuring annab uut teavet selle kohta, kuidas omavahel on seotud ookeanide seisund, atmosfäär ja maismaa ökosüsteemid muinasajal toimunud globaalsete muutuste käigus. Tulemused võivad aidata paremini mõista ka praeguseid kliima- ja keskkonnasüsteemide vahelisi seoseid.
