Artikkel väidab, et Lääne demokraatiad on sisuliselt näilised — valimised on muutunud vahendiks, millega valitsev eliit rahva tahet varjatult eirab. Autor toob ajaloolise paralleeli renessansiaegse Firenzega, kus eksisteeris vabariiklik valitsemissüsteem ilma päriliku monarhita. Firenze kasutas ametikohtade täitmiseks loosisüsteemi, et vältida korruptsiooni: nimesid tõmmati kottidest ning ametiaeg kestis vaid kaks kuud. Ometi suutis Cosimo de’ Medici selle süsteemi enda kasuks pöörata. Medicid kontrollisid Euroopa suurimat pangandusvõrgustikku ning laiendasid krediiti mõjukatele peredele, luues nii laialdase toetajaskonna. Kuigi loosimised toimusid ausalt, kontrollisid Medicidega seotud komiteed seda, kelle nimed üldse loosikottidesse sattusid. Nii säilis vabariikluse välimus — nõukogud, arutelud ja valimised —, kuid tegelik võim kuulus Medicidele. Autor kasutab seda näidet argumendina, et tänapäeva Lääne demokraatiad toimivad sarnaselt: valimised on formaalselt olemas, kuid kandidaatide valik ja protsess on eliidi poolt kujundatud.
