Eestis on riiklikus energiapoliitikas jätkuvalt suund tuuleenergia osakaalu suurendamisel – kliimaministeeriumi plaanid näevad ette vähemalt saja uue tuuliku rajamist, mille toetuseks arendatakse hoogsalt ka erinevaid salvestusvõimalusi. Märgiline on aga see, et varasem lubadus “odavamast elektrihinnast” on retoorikas tagaplaanile jäänud ja uueks peamiseks argumendiks on tõstetud riigi energiajulgeolek. Selle narratiivi mastaapseks läbisurumiseks on riik käiku lasknud ka rahalised hoovad – omavalitsustele suunatud miljonite eurode suurused toetusmeetmed ja n-ö kohaliku kasu instrumendid, mille eesmärk on leevendada kogukondade vastuseisu. Ometi näitab naaberriikide vahetu ja praktiline kogemus, et laiaulatuslik üleminek ilmast sõltuvatele tootmisvõimsustele ei taga soovitud stabiilsust ega julgeolekut, vaid tekitab hoopis uusi riske, mida ei ole võimalik pelgalt toetusrahadega kinni maksta. Värsked andmed Rootsi tehnoloogiaväljaandest Ny Teknik kinnitavad, et sealne elektrisüsteem on muutunud haavatavaks.
