Öise eluviisiga lagritsat on looduses keeruline märgata, mistõttu tuleb tema kohalolu kindlaks teha kaudsete märkide järgi. Värskest uuringust selgub, et oksale kinnitatud jäljetunnel võib selleks olla pesakastist märksa tõhusam vahend. Loomade elupaigaeelistuste ja kaitsemeetmete tõhususe hindamiseks tuleb teada, kus liik tegelikult esineb. Varjulise ja öise eluviisiga liikide puhul pole see lihtne: üksnes vaatlusele lootes võib nende kohalolu märkamata jääda, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi. Unilaste, kelle hulka kuulub ka lagrits (Eliomys quercinus), tegemisi uuritakse pesakastide abil, sest pesitsusajal kasutavad nad neid meelsasti. Samas rajavad nad pesi ka puuõõntesse ja urgudesse, mistõttu võib selline seire anda looma kohalolust vildaka pildi. Näiteks võib pähklinäpp (Muscardinus avellanarius), kes on samuti unilane, pooltel juhtudel kasti vältida. Lisaks võib neile tuginev hinnang jätta mulje, et pesitsusvälisel ajal loomi piirkonnas pole.
