Eestis on tekkinud olukord, kus bürokraatia ei ole enam abivahend, vaid iseseisev takistuste süsteem. Lihtsad asjad, mis peaksid lahenema loogiliselt ja kiiresti, venivad, sest need liiguvad läbi mitme ametkonna, mitme kooskõlastuse ja mitme “mitte-minu-pädevus” vastuse. Kodanik ei suhtle enam riigiga otse, vaid rägastikuga, kus iga samm vajab järgmist luba ja iga luba omakorda uut ringi. Süsteemi suurim probleem ei ole isegi aeglus, vaid vastutuse kadumine. Otsus ei sünni enam ühes kohas, vaid hajub laiali nii, et lõpuks ei ole enam ühtegi konkreetset inimest või asutust, kes ütleks selgelt: see on minu tehtud ja minu vastutus. Selle asemel tekib ahel, kus kõik osalevad natuke, aga keegi ei juhi tervikut. Kodanik jääb selle ahela keskele ootama. Samal ajal on kontroll ja järelevalve muutunud väga efektiivseks. Riik suudab kiiresti kontrollida, võrrelda andmeid ja reageerida rikkumistele. See töötab. Aga kui sama inimene vajab lihtsat vastust, otsust või lahendust, siis sama süsteem aeglustub ja muutub kohmakaks. Tekib ebavõrdne pilt: karistamine liigub kiiremini kui aitamine.
