**Ukraina sõda on muutunud igaveseks sõjaks — ja Lääs ei taha seda tunnistada**
11. juunil 2026 möödus Ukraina sõja algusest neli aastat, kolm kuud ja viisteist päeva — see tähendab, et konflikt on kestnud kauem kui Esimene maailmasõda. Spiked-i kolumnist Frank Furedi kirjutab (13. juuni), et see piiri ületamine on märgiline: sõda, mida Lääne sõjalised eksperdid 2022. aasta alguses ennustasid kestvat 48–72 tundi, on muutunud tõeliseks kulumissõjaks, millel pole selget lõppu. Samal ajal tõuseb UnHerdi toimetuse esiküljel Wolfgang Münchau analüüs (28. mai), mis osutab, et Lääne poliitikute avalikud avaldused Ukraina olukorrast on lahutunud tegelikkusest: Soome president Alexander Stubb väitis näiteks, et iga tapetud ukrainlase kohta sureb kaheksa venelast — arv, mis ületaks matemaatiliselt Vene armee koguarvu. The European Conservative avaldas 13. juunil pikema analüüsi Frank Ledwidge’ilt, endiselt Briti sõjaväeluurelt, kes kirjeldab Ukraina tegeliku kaotuste suhte ja taastumise väljavaadete kainestava pildi.
Sõja loogika on muutunud. Furedi tõdeb, et esialgu käsitles USA konflikti Venemaa vastu suunatud kaudse sõjana, kuid Trumpi administratsioon näib nüüd soovivat sõja lõppu iga hinna eest. Euroopa riigid säilitavad küll tugeva toetusretoorika, kuid nende sõjaline panus ei ole taganud läbimurret. Samal nädalal lahkusid Briti kaitseminister ja relvajõudude minister protestiks selle vastu, et Starmeri valitsus ei ole suurendanud kaitskulutusi piisavalt. Venemaale on vaatamata sanktsioonidele tulnud appi Põhja-Korea väed esirinnal ning Hiina varustab Moskvat sõjalise varustuse ja majandusliku toega.
Kõige teravam vastuolu seisneb kaotuste küsimuses. Ledwidge kirjeldab, kuidas ta küsis ühelt hästi ühendatud endiselt Ukraina valitsuse ametnikult: „Ilma jama rääkimata — mis on tegelik kaotuste suhe?” Vastus oli: „Üks ühele — see on kindralstaabi hinnang.” See on järsult teistsugune pilt sellest, mida Lääne meedias edastatakse. Kuidas seda seletada? Ledwidge’i hinnangul on põhjus lihtne: toetust ja rahastust on raske säilitada, kui tõde kaotuste kohta on räme. Ukraina drooniinnovatsioon on olnud vapustav — kaasa arvatud Venemaa Musta mere laevastiku tõhus neutraliseerimine ilma oma laevastikuta — kuid see ei muuda sõja põhilist atritsiooniloogikat: Venemaal on enam kui kolm korda Ukraina rahvaarv, palju suurem tööstusbaas ja naftatulud, mis kannavad sõjamasinat.
Edasi tasub jälgida, kas Euroopa riigid suudavad tõsta oma kaitsekulutused tasemele, mis vastaks nende retoorikale, ning kas Trumpi administratsioon survestab mõlemat poolt läbirääkimisteni enne aasta lõppu. Ledwidge tõstatab ka järelsõja küsimuse: Ukraina rahvastik on juba enne sõda olnud langustrendis, miljonid on lahkunud läände, ja miinidest puhas maa-ala on suurem kui Inglismaa. Ülesehituskulud ulatuvad sadadesse miljarditesse eurodesse — kellelt see raha tuleb, pole selge.
**Euroopa Keskpank tõstis intressimäärasid, kuid on inflatsioonist juba maha jäänud**
11. juunil 2026 tõstis Euroopa Keskpank (EKP) oma kolme põhilist intressimäära 25 baaspunkti võrra. Otsus on ootuspärane, kuid majanduslugeja Sven R. Larson The European Conservativen (12. juuni) väidab, et see samm on tulnud liiga hilja ja põhineb inflatsiooniprognoosil, mis on tõenäoliselt liiga tagasihoidlik. EKP enda prognoos ennustab euroalal 2026. aastaks 3,0% hinnatõusu. Larson viitab aga andmetele, mis näitavad hoopis kiirenduvat trendi: jaanuaris ja veebruaris oli aastane tarbijahinnaindeksi kasv euroalal alla kahe protsendi, kuid märtsis tõusis see 2,6%-ni, aprillis 3,0%-ni ja mais 3,2%-ni. USA tootjahinnad on mais kasvanud 13,1% aastas — kaks kuud hiljem jõuab see surve tavaliselt tarbijahindadesse. Euroopa tootjahinnad on mõnevõrra madalamad, kuid EKP oma statistikaga ei suuda sellele täiel määral vastata: Leedu näitab tootjahindade kasvu 13,2%, Bulgaaria 15,2%.
Selle analüüsi taustal on oluline Euroopa energiahinna šokk. Larson osutab, et Euroopa on energiahindade suhtes haavatavam kui USA, sest mandri energiapoliitika on jätnud ta välisturgudest tugevalt sõltuvaks. USA toodab naftat ise ning ka sealse majanduse suurem kogutarbimine muudab inflatsioonitrendi vastupidavamaks. Kuigi Euroopa majanduskasv on nõrk ja nõudlus ei tõmba iseenesest hindu üles, suudab energia hinnaõõk kompenseerida nõrga kasvu mõju — halbade energiapoliitikatest tingitud struktuurne haavatavus on tähtsam kui majandustsükkel.
Siin on selge pinge: EKP on poliitilise inertsi tõttu oma käiku hilinenud. Larson märgib, et pangal on komme reageerida aeglaselt ning viimati alandas ta intressimäärasid aasta tagasi just muretsedes Euroopa majandusstagnatsiooni pärast — kuid see oht on nüüd taandunud inflatsiooniohule. Teine pinge on see, et Euroopa majandus pole ühtne: põhjariigid, Ida-Euroopa perifeeria ja Prantsusmaa–Saksamaa–Itaalia tuumik on täiesti eri seisus. Kõigile sobivat intressimäära on euroalas üha raskem leida, eriti kui mõnes liikmesriigis on tootjahinnatõus kümme korda suurem kui teises.
Edasi tasub jälgida EKP juulikohtumist: Larson peab peaaegu kindlaks, et enne aasta lõppu järgnevad täiendavad intressitõusud. Küsimus on, kas tõusud tulevad piisavalt vara ja piisava suurusega, et vältida olukorda, kus inflatsioon juurdub euroala majanduses enne, kui pank jõuab reageerida. Samuti on oluline jälgida, kuidas USA inflatsioonisurve kandub üle Euroopa tootjahinnaindeksitesse — see edasikandumine on möödapääsmatu, küsimus on ajastuses.