Head erakonnakaaslased, sõbrad ja külalised! Kui Eesti 1991. aasta augustis taasiseseisvus, oli sündimus rohkem kui kaks korda suurem kui täna ja ärkamise aastatega oli meis tekkinud tunne, et lõpuks ometi saame ise otsustada ja oma tulevikku määrata. Selle tuleviku lahutamatuks osaks oli eestlaste jaoks mitte üksnes vabadus ja materiaalne heaolu, vaid rahvusena püsima jäämine. Sest Eesti riik on see, mis nimigi ütleb: see on eestlaste jaoks loodud riik. Täna on meil vabadused ja paljudel ka materiaalne heaolu, aga üha enam näib, et lapsed heaolu juurde ei kuulu. Oma vabadust kasutame me rahvana mitte kestmiseks, vaid vaikselt hääbumiseks. Head sõbrad, püüdes mõista, mis toimub perekonnaga, peaksin kõnelema eraldi eesti mehest, eesti naisest ja eesti lapsest.
