Sydney ülikool hoidis inimese maksa väljaspool keha elus seitse nädalat

Analüüs: Teadus & Tehnoloogia — 20. novembril 2026

Euclidi DR-1 andmestikus on 15 000 tugeva gravitatsiooniläätse kandidaati

ESA teleskoop Euclid teatas oma esimeses suures avalikus andmeväljalaskes (DR-1 Foundation, 12. november) umbes 15 000 uuest tugeva gravitatsiooniläätse kandidaadist. Valim põhineb 13 kuu jooksul tehtud vaatlustel, mis hõlmavad ligi 5 protsenti taevast ning mille käigus kataloogiti 900 miljonit galaktikat ja 60 miljonit kvasarit. Enne Euclidi oli kinnitatud alla 1 000 tugeva gravitatsiooniläätse; ajalooliselt on neid leitud umbes üks 10 000 vaadeldud objekti kohta. Prognoosi järgi leiab kuueaastane missioon üle 100 000 läätse, mis suurendaks massijaotuse kaardistamiseks sobivat valimit kahe suurusjärgu võrra.

Euclid startis 2023. aasta juulis ja töötab Päikese–Maa süsteemi L2-punktis. Sellel on 600-megapiksline nähtava valguse kaamera ning seadmed lähiinfrapunaseks fotomeetriaks ja spektroskoopiaks kuni punanihkeni 2. Tugev gravitatsiooniline läätseefekt sõltub kogumassist, mitte tähevalgusest. Seetõttu saab nende süsteemide abil uurida sõltumatult tumeaine halosid ja suurendada loodusliku läätsena nõrkade taustallikate kujutisi. Kataloogi on kavas ühendada ka galaktikaparvede ümbruses täheldatava nõrga gravitatsioonilise läätseefekti andmetega. 1,7 petabaidi mahuga andmeväljalase aitab koostada enam kui kolmandikku taevast hõlmavat 3D-kaarti, mida võrreldakse Lambda-CDM-i mudeliga.

Need 15 000 objekti jäävad kandidaatideks, kuni spektroskoopia ja läätsemudelid need kinnitavad. Järelvaatlused võtavad aastaid ega anna ühtainsat lõplikku vastust kosmoloogia kohta. Analüüs: Euclidi järkjärgulised Lambda-CDM-i katsed lisanduvad teistele vaatlusprojektidele, mille tulemused viitavad juba mõningasele vastuolule ajas muutumatu tumeenergia eeldusega. Seetõttu sõltub läätsevalimi väärtus sellest, kui hästi õnnestub kontrollida valiku kallutatusi.

Sydney töörühm hoidis inimese maksa kehast väljas elus seitse nädalat

Sydney ülikooli töörühm, mida juhib siirdamiskirurg Carlo Pulitano, teatas, et hoidis doonorilt saadud inimese maksa umbes 37 °C juures seitse nädalat elus automaatsel pumpade ja anduritega elundi läbivoolusüsteemil Extended Organ Perfusion System. Varasem avaldatud rekord pärines Šveitsist ja oli umbes kaks nädalat. 55 maksa hõlmanud katseseerias pikendas automatiseerimine keskmist säilivusaega käsitsi reguleerimisega võrreldes kolm korda, ligikaudu nelja nädalani. Üksikasjalikud tulemused ootavad veel avaldamist.

Enamik siirdamiseks mõeldud elundeid säilib jääl vaid mõne tunni. Soe või külm läbivool pikendab säilivusaega juba praegu ligikaudu kaks korda, võimaldab pärast surma südameid taas käivitada ning lubas 2022. aastal siirata kahjustatud maksa pärast kolmepäevast säilitamist. Läbivoolu all olevad maksad näivad umbes ööpäeva möödudes end parandama hakkavat. Pulitano ettevõte Aeternum Life Technologies kavandab Sydneys uuringut, milles väiksema kvaliteediga siirdamismakse säilitatakse läbivoolu abil neli päeva.

Waldemar Hoffmann ettevõttest Apersys ütleb, et valdkonna asjatundjad peavad teatatud kestust usutavaks, kuid ei tea, kui heas seisundis oli elund seitsmendal nädalal või mis kliinilist eesmärki täidaks selle kahekuuline säilitamine. Pulitano on proovinud ka masinal maksa poolitada, et saada ühelt doonorilt mitu siirdamismaksa, ning rakendanud läbivoolu all olevatel elunditel geeniteraapiaid üksnes inimese elunditel põhineva katseplatvormi raames. Nende kasutusviiside toimivus on veel tõendamata.

Lähiskaksiktäht IRS 16SW võib varustada Sagittarius A gaasiga*

MPE juhitud töörühm on seostanud Linnutee keskse musta augu lähedal asuvad kompaktsed ioniseeritud pilved G1, G2 ja G2t tähesüsteemiga IRS 16SW, mis on päripäeva pöörlevas tähekettas asuv massiivne lähiskaksiktäht. SINFONI ja ERISe adaptiivse optikaga tehtud infrapunaspektroskoopia näitab, et pilvede orbiidid on kuju ja suuna poolest peaaegu identsed. Hüdrodünaamiliste mudelite järgi põrkuvad tähtede tuuled, mistõttu gaas läbib lööklaine ja surutakse kokku. Seejärel eraldub gaas ning liigub mööda trajektoore, mis vastavad G1–2–3 gaasivoole. Sgr A* praeguse aktiivsuse säilitamiseks piisaks, kui selleni jõuaks iga kümne aasta tagant umbes Maa massi jagu gaasi.

G2 tuvastati 2012. aastal mõne Maa massi suuruse kuuma gaasi ja tolmu pilvena väga väljavenitatud orbiidil. G1 ja hiljem leitud järel liikuvad gaasitombud viitasid sellele, et tegu võib olla pideva voo tihedamate osade, mitte omavahel seostamata objektidega. Varem on võimalike tekkepõhjustena pakutud üksikute tähtede tuuli, noovasid ja musta augu loodete jõudude mõjul toimuvat aine eemaldumist.

Seos põhineb pilvede liikumisel ja simulatsioonidel, mitte gaasitompude eraldumise otsesel vaatlusel. Oma osa võivad anda ka teised sama ketta massiivsed tähed. Veel ei ole mõõdetud, kas pilved jõuavad aine juurdevooluni musta auku või hajuvad ja ioniseeruvad enne seda.

Allikad: Phys.org MIT Technology Review ScienceDaily.

Leave a Comment