Analüüs: Teadus & Tehnoloogia — 10. novembril 2026
LHCb leiab esimese tõendi haruldase Bd-mesoni lagunemisest kaheks müüoniks
CERN-i LHCb-eksperiment on teatanud tõenditest, et Bd-meson, osake, mis koosneb ilu-kvargist ja all-antikvargist, võib laguneda müüoni–antimüüoni paariks. Protsess peaks toimuma vaid umbes kord 10 miljardist iluosakese lagunemisest. 2024. ja 2025. aastal pärast detektori uuendust kogutud andmetega jõudis meeskond 3,0 standardhälbeni, mis koos 2011.–2018. aasta andmetega tõuseb 3,2-ni. See vastab tavalisele „tõendi“ künnisele, mitte avastuse 5-sigma künnisele.
Seotud Bs-lagunemise täheldasid 2015. aastal LHCb ja CMS; hilisemad analüüsid kuni 2018. aastani ei suutnud kinnitada varasemaid vihjeid haruldasemale Bd-kanalile, mida oodatakse umbes 30 korda harvemini. Pärast uuendust kogus LHCb andmeid viis korda varasemast kiiremini, parema osakeste identifitseerimise ja masinõppe taustatõrjumisega. Nendes nn kuldsetes kanalites võivad LHC-s tootmiseks liiga rasked virtuaalosakesed siiski lagunemiskiirust nihutada.
Fakt: mõõdetud kiirus ühtib Standardmudeliga seni. Analüüs: see kokkulepe pigem pingestab piiranguid kui paljastab teoorias mõra. Vaatluseks on endiselt vaja viit sigmat; High-Luminosity LHC alates 2030. aastast ja hilisem LHCb uuendus võiksid andmemäära veel kümnekordistada. Kas raskemad olekud eksisteerivad väga väikestel skaaladel, jääb avatud eksperimentaalseks küsimuseks.
Allikad: ScienceDaily.
Varssavi juhitud meeskond vaatleb footonilist ülitahket toatemperatuuril
Varssavi ülikooli, Poola sõjatehnikaülikooli, IBM Research Zurichi ja CNRS-i teadlased teatavad ajakirjas Science Advances “eksiton” (exciton) “polaritonidest” (polaritons) moodustunud ülitahkest toatemperatuuril. Oleku ühendab kristallilaadse tiheduskorra ja ülivoolava voolu. Nad kasutasid vedelkristalli optilist mikroõõnsust, mis oli kaetud orgaanilise pooljuhiga MeLPPP. Õõnsus võib töötada umbes 60 °C juures.
Supersolidsust pakuti välja 1960. aastatel ja esmakordselt nähti seda ülikülmades aatomikondensaatides 2017. aastal, mis nõudis peaaegu absoluutse nulli lähedast jahutust. Polaritonid on lühiealised valgus–aine kvaasiosakesed, mis võivad siiski kondensaadi moodustada. Tõendite hulka kuulusid regulaarselt paigutatud heledad vöödid, mis hüppasid pärast iga laserimpulssi ekvivalentsete asendite vahel — spontaanne sümmeetria rikkumine — ning püsiv spiraalne spinn valguse polarisatsioonis.
Proovid kestsid vaid tunde, sest orgaaniline kiht reageeris vedelkristalliga, seega vajas iga katse uut seadet. Footonarvutust ja andureid nimetatakse võimalike kasutusvaldkondadena, mitte tõestatud tulemustena. Analüüs: toatemperatuuril töötamine ja elektriline häälestatavus eemaldavad praktilise takistuse, kuid pikosekundilised eluead ja keemiline ebastabiilsus piiravad endiselt inseneritööd. Kas sama kord püsib vastupidavas, elektriliselt juhitavas seadmes, on lahendamata.
Allikad: ScienceDaily.
Caltechi ASTRA-robot paneb Maa orbiidil kokku sõrestikuboksi
Caltechi ASTRA-robot, mis lendas Momentus Vigoride 7 pardal pärast 30. märtsi 2026 SpaceX Transporter-16 starti, pani madalal Maa orbiidil kokku kolmanda sõrestikuboksi. Kaks boksi lasti üles valmis ehitatuna; robotkäsi ühendas seejärel dosaatoritest komposiittorud ja alumiiniumliited. Teadlased kirjeldavad seda kui esimest autonoomset konstruktsiooni ehitamist kosmoses. DARPA NOM4D katse oli mõeldud 1,4-meetrise peegelantenni ehitamiseks.
Raketi katted piiravad lasti suurust, seega on suuri teleskoope ja antenne volditud või astronautide poolt kokku pandud. ASTRA hõivab umbes ühe kuupmeetri ja kordab moodulilist jada: pane kokku boks, kinnita perforeeritud Kaptoni kile, lükka see välja. Operaatorid saatsid käske seitsme või kaheksa 15-minutilise ülelennu jooksul päevas ja kasutasid laboris varuseadet rikete silumiseks. Missioon peaks lõppema 2026. aasta detsembris.
Täielikku 11-boksist antenni ei valmi; aeg ja orbiidil tekkinud üllatused piirasid töö ühe uue boksiga. „Autonoomne“ tähendas endiselt inimeste tõrkeotsingut Maalt. Analüüs: tükkhaaval orbiidil kokkupanek on nüüd näidatud teostatavana, kuid DARPA viidatud sadade meetrite skaalale minekuks on vaja palju suuremat töökindlust ja vähem maapealset sekkumist. Erinevalt Canadarm2-st, mis liigutas valmis mooduleid, on ASTRA väide ehitamine osadest.
Allikad: ScienceDaily New Atlas.