Thomas Harrington analüüsib tendentsi, kus avalikes kohtades – eriti ühistranspordis – kuvatakse sõnumeid, mis osutavad kõigile meestele kui potentsiaalsetele ahistajatele. Ta toob näite Kataloonia rongis nähtud sildist “Null tolerantsi meeste vägivallale”. Autor ei eita seksuaalse ahistamise olemasolu, kuid küsib, kas on moraalselt ja õiguslikult vastutav kasutada avalikke vahendeid 49% elanikkonna stigmatiseerimiseks. Ta leiab, et demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks riik heita moraalseid varje tervele rühmale nende muutumatute omaduste põhjal.