Fundación Conjunto Paleontológico de Teruel-Dinópolis paleontoloogid tuvastasid Hispaanias El Castellaris La Tejería leiukohas esimesed Diplodocuse jäljed väljaspool Põhja-Ameerikat. Journal of Vertebrate Paleontologyis avaldatud uuring paigutab pika kaelaga dinosauruse Euroopasse juura ajastu lõppu, umbes 150 miljonit aastat tagasi. Kaevati välja 14 erakordselt hästi säilinud sabalüli ja mitu hemaalkaart, mis andsid anatoomilised tunnused liigi määramiseks.
Seni pärinesid kõik kinnitatud Diplodocuse fossiilid USA lääneosa Morrisoni kihistust. Hispaania isend kuulub Euroopa täielikumate diplodokiidide skelettide hulka ja laiendab teadaolevat levilat üle ookeani. Tuvastamiseks ei piisanud üldisest sarnasusest: lülides olid suured õõnsused, sabaluude alakülgedel sügavad vaod, hargnenud hemaalkaared mediaalsete lohkudega ning pikad lülikehad ilma külgharjadeta. Võrdlus teiste dinosaurustega ning maksimaalse säästlikkuse ja Bayesi meetodid paigutasid isendi Diplodocuse perekonda, Diplodocus hallorum lähedale.
Peaautor Sergio Sánchez Fenollosa, Fundación Dinópolis doktorant, kirjeldas osteoloogilist tööd kui pusletükkide paigale langemist: alguses ilmnesid sarnasused diplodokiididega, seejärel Diplodocusele omased tunnused ja evolutsioonianalüüsid kinnitasid sama suunda. Leiud tõstatavad küsimuse juura maastikust. Põhja-Atlandi tekkimise ajal võisid langevad mereveetasemed luua ajutisi maismaaühendusi, mis võimaldasid dinosaurustel Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel levida. Fossiilid ei näita täpset teed, kuid kinnitavad faunavahetust proto-Atlandi kaudu.
Kaasautor Alberto Cobos märkis, et El Castellari Diplodocus oli umbes 25 meetrit pikk, võrreldav Põhja-Ameerika sugulastega, ning liitub Terueli teiste juura hiiglastega, nagu Turiasaurus ja Losillasaurus. Leiud muudavad Terueli oluliseks kohaks dinosauruste mitmekesisuse mõistmisel. Fossiile saab näha Museo Aragonés de Paleontología dinosauruste saalis Dinópolis Teruelis, Madridist ja Valenciast ida pool; need on avatud nii teadustööks kui hariduseks.