Nord Streami rünnak: Kas kantselei teadis ette? Valitsus keeldub vastamast
Eksklusiiv: Kantselei käsib täielikku salastamist Nord Streami õhkimise eelhoiatuste kohta
Eksklusiivne dokument kantseleist näitab, kui süstemaatiliselt blokeeritakse Nord Streami afääri uurimist. Mida on Saksamaa valitsusel varjata?
Florian Warweg 24.07.2026, 14:12
See on üks neist Berliini valitsusaparaadi vastustest, mis räägib rohkem selle kaudu, mida ta ei ütle, kui selle kaudu, mida ta avaldab. Kolmel hoolikalt sõnastatud leheküljel selgitab föderaalne kantselei, miks ta ei saa ega taha vastata AfD parlamendisaadiku Anna Ratherti küsimusele – mitte mingil kujul. Mitte avalikult, mitte salastatult, isegi mitte Saksa Bundestagi salastuskaitse osakonda paigutades.
Küsimus ise on silmapaistvalt lihtne: kas on tõsi, et toonane kantseleiülem Wolfgang Schmidt (SPD) sai välismaiste luureteenistuste vihjeid eelseisva Nord Streami torujuhtmete õhkimise kohta – ning et Saksamaa ei võtnud sellest hoolimata mingeid ettevaatusabinõusid? Mitte mingit tõhustatud jälgimist, mitte mereväepatrulle, mitte midagi. Rathert viitab seejuures Cicero-ajakirja 2026. aasta aprilli põhjalikule uurimisele, mis kirjeldab üksikasjalikult, kuidas Hollandi sõjaväeluure MIVD teavitas 2022. aasta suvel CIA-d konkreetsest Ukraina rünnakuplaanist – ning kuidas see hoiatus jõudis BND kaudu ka kantselei ministri lauale. Schmidt olevat uurimise kohaselt pidanud seda teavet „röövlijutuks“.
Kolm lehekülge elaboraatset vaikimist
Vastuse allkirjastas Thorsten Frei, toona veel föderaalse kantselei ülem ja luureteenistuste volinik. Vaid mõned päevad hiljem esitas kantsler Merz koos CSU juhi Söderiga just selle Freii lahkunud Jens Spahni asemel liidu fraktsiooni etteotsa – personaliotsus, mida mitmed meediaväljaanded kommenteerisid kui „näo säilitavat eemaldamist“ kantseleist. See tähelepanuväärne mittevastus Nord Streami kompleksile oli seega üks tema viimaseid ametitoiminguid kantseleiülemana.
Kirja argumentatsioon järgib kolmeetapilist eskaleerimisloogikat: esiteks puudutab küsimus „eriti kõrgel määral riigi hüve“. Teiseks ohustaks avalikustamine „föderaalsete luureteenistuste usalduslikku koostööd välismaiste luureteenistustega“. Kolmandaks – ja siin muutub asi märkimisväärseks – ei piisa isegi VS-klassifikatsioonist ja paigutamisest salastuskaitse osakonda, sest „teabe avaldamine isegi piiratud adressaatide ringile“ ei arvestaks kaitsevajadust. Vastust ei tule mõista „ei kinnituse ega eitamisena küsitud asjaolu kohta“.
Vastuolu loogika
Just see viimane lause väärib erilist tähelepanu, sest see seisab omapärases pinges ülejäänud argumentatsiooniga. Föderaalvalitsus põhjendab teabe andmisest keeldumist sõnaselgelt „luurekoostöö kaitsega välismaiste partneritega“ ja „välismaiste luureteenistuste teadmiste tasemega“. Kui seda põhjendust tõsiselt võtta, eeldab see loogiliselt, et selline koostöö küsitud asjaolu osas üldse toimus. Sest kus luurekoostööd ei olnud, seal ei ole ka midagi, mille avalikustamine võiks välismaiseid partnereid solvata.
Anna Rathert sõnastab selle vastuolu sellele lehele järgmiselt: „Kui kantselei poleks saanud välismaistelt teenistustelt teavet, siis lihtne nentimine „Meid ei teavitatud ette“ ei oleks salastamist vajav fakt.“ Saadik viitab valitsuse väljakujunenud praktikale: sarnastes juhtumites – näiteks USA kommandooperatsioon Osama bin Ladeni vastu 2011. aastal või Iraani kindrali Soleimani tapmine 2020. aastal – on Berliin puuduvat eelteavet alati avalikult ja riigi hüvele viitamata eitanud. Riigi hüve klauslit nendes juhtumites lihtsalt ei läinud vaja, sest kaitsta polnud midagi.
Salastuskaitse osakond kui viimane tulemüür
Eriti märkimisväärne on keeldumine vastust vähemalt Bundestagi salastuskaitse osakonda paigutada. See instrument ongi just sellisteks juhtumiteks loodud – see võimaldab saadikutel rangeimate turvameetmete all saada ülevaadet väga tundlikust teabest. Valitsus väidab, et isegi see kitsas adressaatide ring on liiga suur. Seda argumentatsiooni tasub hoolikalt kaaluda: kõrgeim parlamentaarne kontrollinstrument luureasjade üle kuulutatakse ebapiisavaks – asjas, mille olulised oletatavad operatiivsed detailid on juba ammu rahvusvahelises kvaliteetmeedias avaldatud.
Uurimine, millele Ratherti küsimus muu hulgas toetub, ei nimeta mitte ainult Hollandi MIVD-d hoiatuse allikana, vaid rekonstrueerib minutipealt teabevoo Langley’st Haagi kaudu Berliini. See kirjeldab, kuidas CIA pärast MIVD depeši saamist sekkus „kõikidel tasanditel“ Kiievis ning teavitas „paralleelselt Bundesnachrichtendienst’i ja teisi Euroopa teenistusi“. Kõik see on avalik. Mida valitsus saladuses hoida tahab, ei ole ilmselgelt hoiatuse olemasolu – vaid küsimus, mis pärast seda juhtus. Või just: mis ei juhtunud.
Vaikus, mis tekitab küsimusi
Järele jääb parlamentaarne teabenõue, mis põrkab kõige kõrgemale salastamisastmele – ning valitsus, mis on end argumentatiivsesse ummikusse manööverdunud. Sest kas luurete eelhoiatusi Nord Streami kohta ei olnud, siis on viitamine luurekoostöö kaitsele asjatu. Või siis oli, ja siis kerkib Ratherti tõstatatud küsimus kogu teravusega: miks ei tehtud midagi, et ära hoida raskeimat rünnakut kriitilise tsiviil-Euroopa taristu vastu aastakümnete jooksul?
Saadik nõuab kogu Nord Streami kompleksi „lünkadeta läbitöötamist“. Kantselei vastust arvestades on tee selleni veel pikk. Kuid ühe asja on Thorsten Freii kolmeleheküljeline kiri – kirjutatud tema viimastel päevadel luureteenistuste ülema ametis – juba praegu ühemõtteliselt selgeks teinud: kes nii põhjalikult põhjendab, miks ta vastata ei saa, on juba ammu vastanud.
Allikas: Exklusiv: Kanzleramt ordnet totale Geheimhaltung über Vorwarnungen zur Nordstream-Sprengung an