Veenuse riftiorud osutavad aktiivsele sisemusele
ETH Zurichi teadlased avaldasid 24. juulil 3D-simulatsioonid, mis näitavad, et Veenuse hiiglaslikud riftiorud on nooremad kui seni arvatud ja võivad endiselt laieneda. Mudelid reprodutseerivad laiad kõrgendatud äärised, mis vastavad Magellani sondi piltidele, ning ennustavad laienemiskiirust 3–10 cm aastas. See eristub varasemast eeldusest, et struktuurid tekkisid üle 100 miljoni aasta tagasi ja planeet on geoloogiliselt uinunud.
Taustaks on pikaajaline arutelu Veenuse tektoonika üle. Erinevalt Maast puuduvad seal ookeanid ja erosioon, mistõttu koorik lõdvestub aeglaselt pärast venitamist. Varasemad 2D-mudelid olid lihtsustatud; uued kõrglahutusega simulatsioonid arvestavad materjalide realistlikumat käitumist. Tulemused toetavad hiljutisi viiteid aktiivsetele vulkaanidele.
Peamised ebakindlused peituvad vanuse täpses määramises ja aktiivsuse ulatuses. Simulatsioonid sobivad vaatlustega, kuid otsene kinnitus nõuab tulevasi misse nagu ESA EnVision 2030. aastate alguses. Analüüs näitab, et Veenuse sisemus on dünaamilisem, kuid ei kinnita veel pidevat plaaditektoonikat.
Päike sisaldab 55% rohkem hõbedat
Uppsala ülikooli uurijad teatasid 24. juulil, et täiustatud päikeseatmosfääri mudel tõstab hõbeda hinnangut 55% võrra. Spektroskoopia ja mitte-tasakaaluliste efektide arvestamine viib tulemuse kooskõlla ürgmeteoriitide andmetega. See lahendab 4,6 miljardi aasta vanuse vastuolu, sest Päike ja meteoriidid tekkisid samast pilvest.
Raskemetallide hulk on väike (1,5% massist), kuid oluline keemilise evolutsiooni jälgimiseks. Varasemad lihtsustatud mudelid alahindasid hõbedat; uus lähenemine ühendab dünaamilise atmosfäärimudeli ja aatomifüüsika. Meetodit kavatsetakse laiendada teistele tähtedele, et jälgida hõbeda teket ja levikut Linnutees.
Pinged tekivad mudelite eeldustest ja spektrijoonte tõlgendusest. Kuigi kooskõla meteoriitidega paraneb, jääb avatuks küsimus teiste raskete elementide täpsusest. Analüüs rõhutab, et Päike kui võrdluspunkt vajab pidevat uuendamist, et astronoomilised mõõtmised oleksid usaldusväärsed.
Algoritmid loovad tihedaid footonilisi komponente
Max Plancki ja Harvardi teadlased avaldasid 24. juulil pöördprojekteerimise meetodi, mis loob footonilisi komponente kuni 500 korda väiksemana kui tavapärased. Algoritm otsib nanostruktuure, mis suunavad valgust lainepikkuse, ruumilise režiimi või peegelduse järgi. Paksud räninitriidi kiibid on sobivad tootmiseks ja toetavad mittelineaarseid rakendusi.
Footonilised kiibid töötlevad andmeid kiiremini kui elektroonilised ja on olulised side-, AI-keskuste ja kvanttehnoloogiate jaoks. Traditsiooniline käsitsi disain on aeglane; pöördmeetod määrab soovitud funktsiooni ja leiab ebatavalised, kuid tõhusad kujundid. Kolm seadet – lainepikkuse jagajad, režiimisorteerijad ja peeglid – mahuvad mikromeetritesse ning peegeldavad kuni 98,5% valgust.
Ebakindlus peitub tootmise stabiilsuses ja integreerimises. Algoritm arvestab minimaalseid jooni ja kõikumisi, kuid tihedate mittelineaarsete ahelate (nt sageduskammide) ühendamine on järgmine samm. Analüüs näitab potentsiaali tihedamatele kiipidele, kuid praktiline skaleerimine sõltub leitud struktuuride korratavusest.