Euroopa peab digi- ja rohepöörde rahastamiseks, kaitsevõime tugevdamiseks ning innovatsiooni edendamiseks mobiliseerima tohutul hulgal kapitali. Kuigi raha on olemas, puudub selle kasutuselevõtuks sobiv finantsarhitektuur. Euroopa pangandussektor on endiselt geograafiliselt killustatud riiklike turvavõrkude, killustatud kapitaliturgude ja erinevate kohalike rakenduste tõttu.
Pärast 2008. aasta finantskriisi keskendus regulatsioon riiklikule protektsionismile, kartes stsenaariumi, kus pank on liiga suur, et ebaõnnestuda. Panku julgustati riske vähendama ja taanduma oma riigipiiridesse. Tulemuseks on süsteem, mis ei suuda konkureerida. Kui enne 2008. aastat olid Euroopa ja USA pangad umbes võrdsed, siis praegu on ühe Ameerika panga JPMorgan Chase väärtus suurem kui kümne suurima Euroopa panga peale kokku.
Killustatus tekitab finantsnõrkust, sest pangad on liigselt seotud koduriigi võlakirjadega, luues nõiaringi, kus kohalik šokk halvab laenamise. Euroopa seisab silmitsi 620 miljardi euro suuruse aastase rahastamispuudujäägiga innovatsiooni ja kasvu jaoks. Euroopa kasvufirmad peavad hilisfaasi rahastuse saamiseks minema Atlandi taha, samal ajal kui 33 triljonit eurot Euroopa rikkust seisab kasutamata riigipiiride taga. Ühtne üleeuroopaline turg on eelduseks globaalsete finantsmeistrite loomiseks.