Wall Streeti firmad, sealhulgas UBS, uurivad struktuure, mis pakivad erakrediidifondide osalusi võlakirjadeks. Kuna püsivad erakrediidivahendid ei sobi tavapärastesse reitingumudelitesse, lisavad pankurid kindlustusümbriseid. Nii pärivad tehingute osad kindlustusandja tugevama krediidiiprofiili ning paberit saab turustada investeerimisjärgu reitinguga, kuigi alusvarad jäävad läbipaistmatuteks ja mittelikviidseteks eraturu investeeringuteks.
Kindlustusandja tagab trantsi kahjude vastu, trants saab parema reitingu ning teised kindlustajad saavad seda osta, eraldades märksa vähem kapitali. Näiteks A2-reitinguga trants võib nõuda alla 1 protsendi regulatiivset kapitali, samas kui otsene investeering erakrediidifondi võib nõuda kuni 30 protsenti. Autor peab seda ohtlikuks loovuseks, mis peidab toksilisi varasid mitme kihi taha.
Võrdlus 2008. aasta kriisiga on otsene. Tol ajal pakiti hüpoteeke eluasemehüpotekide tagatisega väärtpaberiteks ja CDO-deks, reitinguagentuurid andsid kõrgeid hindeid ning AIG Financial Products müüs massiliselt krediidiriski vahetustehinguid, kasutades kontserni kõrget reitingut tagatisena. Kui väärtused langesid ja AIG reiting langes, nõudsid vastaspooled kümneid miljardeid dollareid tagatist.