COVID-19, Venemaa sissetung Ukrainasse, energiahindade järsk tõus, rekordinflatsioon ja muud tegurid on avaldanud survet palkadele kogu Euroopas. Elukalliduse kasv on tabanud miljoneid Euroopa majapidamisi. Reaalpalgad, mis arvestavad inflatsiooni, langesid kolmandikus analüüsitud Euroopa riikides viie aasta jooksul kuni 2026. aasta esimese kvartalini.
OECD tööhõive väljavaadete 2026 aruande kohaselt, mis hõlmab 27 Euroopa riiki, langesid reaalpalgad kumulatiivselt üheksas riigis. Itaalias oli langus suurim ehk 6,1 protsenti. Eksperdid seostavad seda tööandjate süstemaatiliste viivitustega lepingute uuendamisel, ametiühingute nõrgenenud läbirääkimispositsiooniga, nõrga tootlikkuse, aeglase majanduskasvu ja nominaalpalga aeglase kohanemisega. Tšehhis langesid reaalpalgad 5,8 protsenti, Rootsis 4,8 protsenti, Taanis 2,1 protsenti ja Hispaanias 2 protsenti. Euroalal oli langus 1,8 protsenti. Slovakkias, Soomes, Iirimaal ja Šveitsis olid väikesed langused 0,7–1,4 protsenti.
Belgias jäid reaalpalgad muutumatuks, Prantsusmaal ja Eestis tõusid need napilt 0,1 protsenti. OECD esindaja sõnul mõjutas 2022.–2023. aasta elukalliduse kriis reaalpalku veel 2026. aasta esimeses kvartalis, sest sektoripõhised kollektiivlepingud ei uuene igal aastal ja läbirääkimised on hajutatud. Seaduslikud miinimumpalgad on enamasti sammu pidanud hindadega. Inflatsiooni kiirenemine 2021.–2022. aastal ning hilisemad majanduskasvu stagnatsioon, deindustrialiseerimise hirm ja tariifisõda on nõrgendanud töötajate läbirääkimisjõudu. Türgi paistab silma olulise erandina.