Kas inimene oli vette sattudes veel elus või visati surnukeha sinna pärast surma? Tegemist on ühe keerulisema küsimusega kohtuekspertiisis, millele ei pruugi alati olla ühest vastust. Ränivetikad võivad aga aidata vastusele lähemale jõuda. Ränivetikad on mikroskoopilised üherakulised vetikad, mida leidub peaaegu kõikides veekeskkondades. Nende üks iseloomulikumaid tunnuseid on ränist rakukest, mis säilib ka pärast muu bioloogilise materjali lagunemist. Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Merle Dorsch uurib, kuidas muuta ränivetikate kasutamine tõendusmaterjalina rahvusvaheliselt usaldusväärsemaks ning kus neid saaks lisaks uppumisjuhtumite uurimisele kasutada. Kui inimene hingab vett sisse enne surma, võivad vees leiduvad ränivetikad sattuda kopsudesse ning vereringe kaudu ka teistesse organitesse. Nende olemasolu ja koosseis võivad anda uurijatele juhtunu kohta väärtuslikku lisateavet.
