**Digitaalne euro: Euroopa finantsiseseisvuse lõks**
Euroopa Parlamendi majanduskomisjon (ECON) andis teisipäeval heakskiidu Euroopa Keskpanga (EKP) digitaalse euro kavale, mis on kuus aastat valminud ning mille eesmärk on lõhkuda eurotsooni sõltuvust USA maksesüsteemidest — eeskätt Visast, Mastercardist ja sellistest rakendustest nagu Apple Pay ja PayPal. Hääletuse käivitab konkreetne hirmutegur: Trumpi administratsioon on juba kasutanud USA finantssüsteemi relva päästikuna Euroopa kodanike vastu. Ameerika sanktsioonid rakendati Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtunike vastu — nende seas Sloveenia kohtunik Beti Hohler ja Prantsuse kohtunik Nicolas Guillou —, kes kaotasid üleöö ligipääsu pangakontodele, Apple ID-le, Amazon-ile ja PayPalile ilma igasuguse etteteatamiseta. Kirjutab Thomas Fazi (UnHerd, 25. juuni): „Washington võib kustutada Euroopa kodaniku finantsolukorra ning valitsused ei suuda seda takistada.”
Projekti taust on pikk: EKP on digitaalset eurot uurinud alates 2020. aastast, kuid Trump teise ametiajaga on see saanud poliitilise kiireloomulisuse. Digitaalne euro tähendaks EKP poolt otse väljastatud elektroonilist rahakotti, millest makseid sooritades ei liiguks raha enam USA vahendajate kaudu. Parlamendi hääletus pole lõplik — Nõukogu läbirääkimised seisavad veel ees —, kuid suund on selge.
Siiski tõstatab kava tõsiseid vastuväiteid. Saksa europarlamendisaadik Fabio De Masi hääletasid vastu, viidates sellele, et digitaalne euro on kavandatud ühendatuks EL-i digiidentiteedi rahakotiga, mis tähendab maksete ja isikutuvastuse kokkusulamist. Osad parlamendifraktsioonid soovivad ka, et digitaalset eurot saaks kasutada EL-i sanktsioonide kohaldamiseks EL-i enda kodanike vastu — mis tekitab põhjendatud muret kodanikuvabaduste üle. Nii on küsimus sõnastatud teravalt: kas lahendus USA finantsteenistuse eest peitmiseks on anda sama võim Brüsselile?
**Kes kujundab Brüsseli arutelu? Mõjuvõimu läbipaistvus EL-is**
The European Conservative avaldas täna põhjaliku analüüsi (Nicoletta Kouroushi, 26. juuni), mis käsitleb Brüsseli otsustusprotsessi üha laiemaks muutuvat varjupoolt: traditsiooniline lobitöö on küll üha paremini reguleeritud, kuid kasvav osa tegelikust mõjuvõimust toimib konverentside, rahastatud poliitikafoorumite ja meediapartnerite kaudu, mis jäävad praeguste läbipaistvusnõuete piirialadele. Kõige olulisemad küsimused — kas tehisintellekti arutelu toimub innovatsiooni, konkurentsivõime või järelevalve vaatevinklist — vormistatakse tihti juba enne seaduseelnõude koostamist, just nendes „neutraalsetes” sündmustes. Kouroushi väide on selge: EL-i praegused reeglid olid kavandatud otsese lobitegevuse jaoks, mitte mõjuvõimu ekosüsteemide jaoks.
Sellele analüüsile annab konkreetse sisu eelmisel päeval avaldatud uudis (TEC, 25. juuni): Brüssel avaldas juhendmaterjali, mis toetab EL-i väärtustega kooskõlas olevaid sotsiaalmeediamõjutajaid ning jätab teised sootuks kõrvale. Kriitikute hinnangul on tegu avaliku raháülekandega valitsuse sõnumi edastajatele, mida esitatakse „mitmekesisuse” sildi all. EL-i institutsioonid eitavad, et tegu oleks poliitilise valikuga.
Pingekoht on selge: EL nõuab liikmesriikidelt üha suuremat aruandlust ja läbipaistvust, kuid oma institutsioonide ümber kogunevate mõjuvõrgustike suhtes on reeglid mahajäänud ja lünklikud. Küsimus, kelle hääled jõuavad eelnõude eelse arutelu ruumi, on ühtlasi küsimus sellest, kelle huvid EL-i poliitikasse esmalt sisse kirjutatakse.