Ajaloolised filmid pole pelgalt kunstiteosed, mis peegeldavad minevikku. Need vormivad aktiivselt ka rahvaste kultuurimälu ja identiteeti. Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris Hanna Maria Aunin, kuidas kujutavad Nõukogude-järgsed Balti filmid möödunud sajandi keerulist ajalugu. Ehkki Eestit, Lätit ja Leedut ühendab Nõukogude repressioonide pärand, on riikide valikud kinolinal märgatavalt erinevad. Eesti filmitegijad pole seni loonud näiteks ühtegi täispikka mängufilmi, mis käsitleks holokausti või kohalike elanike koostööd natsivõimudega. Lätis ja Leedus on lavastajad neid teemasid aga üha julgemalt käsitleda võtnud. See lahknevus viitab laiematele ühiskondlikele pimealadele. Pärast iseseisvuse taastamist sai Balti riikides uue rahvusliku identiteedi üheks aluseks ohvrikogemus. Avalikkuse tähelepanu keskmesse tõusid massiküüditamised ja Nõukogude repressioonide all kannatanute lood. See aitas rõhutada, et kahe iseseisvusperioodi vahele jäänud Nõukogude aeg polnud Eesti riikluse loomulik jätk, vaid seadusevastane okupatsioon.
