Arusaam noorte passiivsusest ei ole sageli seotud mitte niivõrd tegeliku osaluse puudumisega, vaid sellega, kuidas noori avalikus arutelus kujutatakse, kirjutab Evelina Allas. Elame äärmuste maal. Ühelt poolt võib pea igal ühiskondliku arutelu tasandil kuulda, et noored on meie tulevik. Räägitakse vajadusest investeerida haridusse, toetada noorte arengut ning luua neile rohkem võimalusi. Poliitilised programmid, riiklikud strateegiad ja kohalike omavalitsuste projektid rõhutavad sageli noorte kaasamise olulisust. Samal ajal eksisteerib selle kõrval ka teine pilt. Vestlustes noortega töötavate inimestega võib sageli kuulda ohkamist, et tänapäeva noortele ei minevat justkui miski korda, neil ei olevat huvi ning neid olevat keeruline ühiskonnaellu kaasata. Mõnikord kirjeldatakse noori koguni põlvkonnana, kes eelistab telefoniekraane, sotsiaalmeediat ja meelelahutust tegelikule osalusele ühiskonnaelus. Sellist vastuolu ei kohta ainult ühes piirkonnas. Seda võib märgata nii pealinnas kui ka väiksemates linnades. Veelgi enam, sageli võib just väiksemates kohtades kohata aktiivseid ja algatusvõimelisi noori, kellel on lihtsalt keerulisem leida võimalusi oma ideede elluviimiseks.
