2023. aasta detsembris, kaks kuud pärast Donald Tuski koalitsiooni võimuletulekut, avaldasid Jarosław Kuisz ja Karolina Wigura ajakirjas Journal of Democracy artikli pealkirjaga “Kuidas lammutada illiberaalne demokraatia”. Tekst käsitles Õiguse ja Õigluse (PiS) võimuperioodi ning soovitas “teist lainet” üleminekuõiguses, konkreetseid süüdistusi 2015. aasta konstitutsioonikohtu nimetamiste, 2020. aasta postivalimiste katse ja 2023. aasta viisaskandaali kohta ning parlamentaarsete uurimiskomisjonide kasutamist. Autorid hoiatasid ähmaste riigireetmissüüdistuste ja imeootuste eest. Ajakiri oli toona National Endowment for Democracy lipulaev; 2025. aastal eraldus see NED-ist pärast rahastuse katkestamist.
Artikli kriitika kohaselt ei ole “illiberaalne” õiguslik kategooria, vaid silt valitsustele, mis ei meeldi. PiS võitis 2015. ja 2019. aasta parlamendivalimised, ent teda käsitletakse kui 1989. aasta nomenklatuuri, kellele on vaja üleminekuõigust. Vastuolu on selles, et PiS-i süüdistatakse kohtute hõivamises, otsuste eiramises ja lojaalsete paigutamises, soovitatud ravi on aga kohtute puhastamine, otsuste eiramine ja “õigete” lojaalsete paigaldamine.
Kolm aastat hiljem on juhend rakendunud. Tuski valitsus ei tunnusta konstitutsioonikohut ega täida selle otsuseid. Alates märtsist valis parlament kaheksa uut kohtunikku; president Karol Nawrocki keeldus viiest vannet vastu võtmast. 30. oktoobril peatas kohtunik Anna Korwin-Piotrowska esimehe Bogdan Święczkowski, justiitsminister Waldemar Żurek taotles puutumatuse äravõtmist ning mässupolitsei takistas Święczkowskil kohtusse sisenemast. Nawrocki pööras Senegali lennu tagasi ja sisenes umbes kella ühe ajal öösel hoonesse. Tusk ütles, et teatud küsimustes kompromissi ei ole. Koalitsioonipartner Szymon Hołownia pidas olukorda häbiväärseks.
Sama mustrit nähakse mujal. Rumeenias tühistas konstitutsioonikohus 2024. aasta detsembris presidendivalimiste esimese vooru, milles Călin Georgescu tuli esimeseks; 2025. aasta märtsis keelas valimiskomisjon tal kordusvalimistel osaleda. Prantsusmaal mõistis Pariisi kohus 2025. aasta märtsis Marine Le Peni süüdi ELi vahendite omastamises ja keelas tal viieks aastaks ameti; apellatsioonikohus lühendas keeldu, nii et ta saab 2027. aastal kandideerida. Saksamaal kuulutas sisejulgeolekuteenistus BfV 2025. aasta mais AfD “kinnitatud paremäärmuslikuks” parteiks, kuigi see küsitlustes saab 24–26 protsenti; Kölni kohus peatas sildi. Euroopa Komisjon külmutas PiS-i ajal umbes 137 miljardit eurot Poolale ja vabastas raha 11 nädalat pärast Tuski ametisseastumist 2024. aasta 29. veebruaril, tunnistades, et õigusriik ei ole täielikult taastatud.
NATO seisukohalt on liit nii tugev, kui valitsused suudavad öelda jah. Poola president on relvajõudude ülemjuhataja, ent president ja peaminister süüdistavad teineteist riigipöördes. Saksamaa arutab opositsioonipartei keelustamist, Prantsusmaa 2027. aasta valimistel on Le Pen taas hääletussedelil, Rumeenias püsib tühistatud valimise vari. Konsensusel põhinev liit kaalub välismissioone valijaskonna vastu, keda on hallatud kohtute, luure ja Brüsseli raha kaudu. Autor eristab, et sisetüli vähendab ründe- või ekspeditsioonivalmidust, mitte valmisolekut oma territooriumi kaitsta; mõlemad leerid Varssavis toetavad suurt kaitsekulu.
Teksti hinnangul on PiS-i tegelik süü suveräänsuse, katoliku identiteedi ja rahvusriigi eelistamine Brüsselile: rändekvootide keeldumine, “LGBT-ideoloogiavabad” resolutsioonid ja rahakülmutus. Sama hoiakut nähakse Venemaa suhtes, sh NED-i tegevus ja 2022. aasta Helsingi komisjoni lühike ülevaade “Venemaa dekoloniseerimine”. Mõlemal poolel on õiguslikke argumente, sh EIK 2021. aasta Xero Flori otsus; kesköine politsei ei ole lahendus. Võitlus ei ole ainult kohtunike üle, vaid selle üle, kas Euroopa rahvus võib end ise määratleda või kuulub see õigus Brüsselile, NED-ile ja demokraatia lammutamise juhendite autoritele.