Brandon Smith kirjutab Alt-Marketis, et tänased põlengud Prantsusmaal on õppetund nähtusest, mida ta nimetab rüüstajate klassiks. Ta seab selle vastu tootjate klassi: ühed ehitavat ja planeerivat tulevikku, teised võtvat selle, mis on juba valmis. Ohtu võrdleb ta kord parasiidiga, kord rohutirtsude parvega, ja ütleb, et lääs on sellega tegelenud tuhandeid aastaid.
Põhjuste seas loetleb Smith geneetika, madala IQ, puhtalt kultuurilise seletuse ja vaesusele reageerimise. Ta kahtlustab, et need mõjuvad koos, ning lisab, et teatud rühmad sünnivad tema hinnangul rüüstamise instinktiga. Võrdluseks toob ta loterii võitjad. Andmete järgi kaotavat umbes 70% neist kogu võidu viie aasta jooksul või varem, olgu summa tuhandetes või miljonites, sest nad ei oska homset planeerida.
Samamoodi ei muuda tema sõnul uued võimalused rüüstajate käitumist. Muutub ainult kuritegude keerukus. Näideteks toob ta Somaalia lasteaia- ja meditsiinipettused USAs, võltsitud kõrgharidustunnistused ning India petised, kes H-1B viisaga võtavad ameeriklaste töökohad. Eraldi nimetab ta moslemite strateegiat, mida artikkel kutsub vaikseks džihaadiks: sissetung vale lõimumise kaudu. Prantsusmaal ütlevad mässajad Smithi sõnul, et nad röövivad ja põletavad, sest tahavad rohkem ligipääsu haridusele, paremat elatustaset ja suuremat mõju valitsuses. Ta peab seda valeks. Tegelik soov olevat varastada ja see, mis järele jääb, lõhkuda. Oma varasemas artiklis seob ta kolmanda maailma kultuurid marksistliku aktivismiga ja ütleb, et see liit toidab rännet läände.
1973. aastal ilmunud Jean Raspaili romaani „The Camp of the Saints“ on Smithi sõnul paljudes raamatukogudes keelatud. Rassismis ja ksenofoobias süüdistati Raspaili, mitte Smithi, sest romaan kujutab väljamõeldud rändelainet, mis algab Prantsusmaalt ja viib lääne langemiseni. Tegelane Ballan, keda Smith võrdleb Jean-Paul Sartre’iga, läheb Indiasse humanitaarmissioonile, et saata kümneid tuhandeid lapsi Euroopasse lapsendamiseks. Kui teda süüdistatakse, et haletsust ja süüd kasutatakse lääne õõnestamiseks, hüüab Ballan, et piirid, rahvad ja kultuurid on rämps, mis tuleb hävitada. Kolkata tänavatel kohtub ta mehega, keda romaan nimetab Turd-Eateriks. See puutumatusse klassi kuuluv mees kogub tänavatelt inimese väljaheiteid, veeretab need kütuseklotsideks ja sööb klotse, kui tal on nälg. Ballan teeb temast migrantide juhi, ja mehe väärarenguga pojast saab liikumise sümbol. Juttu segatakse ida ja kristlikud kujundid: Ida tulevat kristlikku läände päästma. Hiljem peksab seesama migrantide armee Ballani läbi ja uputab ta Gangesesse, sest ta on valge. Laevastik suundub Prantsusmaale. Euroopa vasakpoolsed tervitavad saabujad empaatia nimel. Smithi kokkuvõttes asendatakse lääs, ja pärast seda asendatakse ka need, kes sissetungi tervitasid.
Smithi arvates jätab romaan välja globalistide mõju, vabaühenduste rahastuse ja ÜRO toe. Nemad ei loo rüüstajate klassi. See on tema sõnul alati olemas olnud. Globalistid kasutavad seda relvana USA ja Euroopa vastu, et täita marksistlikku nägemust piirideta ja ühtlustatud sotsialistlikust impeeriumist. Sartre’i tsiteerib ta nii: et saada päriselt pärismaalasteks, peab meie pinnas olema hõivatud endise koloniseeritud rahva poolt ja me peame nälga surema. Vana maailma nimetab Smith paganlikuks põrguks, kus olid orjus, piinamine, massimõrvad ja laste ohverdamine. Lääs tõi tema sõnul tehnoloogia ja taristu. Pärast lahkumist lammutasid põliselanikud selle ahnusest või jätsid laiskusest mädanema. India on tema kirjelduses maa, mille tänavatel on prügi- ja väljaheidetemäed.
Lõpuks kutsub Smith lõpetama vasakpoolsete õhutatud enesevihkamist ja nihilismi. Lääne kultuur olevat ülesehituselt parem, või oli seda, kuni edumeelsed sellest haarasid. Ta nõuab valikulisust, teenete põhimõtet ja keeldumist kompromissidest. Kui see tähendab kolmanda maailma inimeste suures koguses väljasaatmist või sõjakate vasakpoolsete saatmist kuhugi saarele, peab ta seda vastuvõetavaks. Raspaili lause, mida ta tsiteerib, kõlab nii: kummalises sõjas, mis tulemas oli, läks võit neile, kes ennast kõige rohkem armastasid. Romaan kirjeldab Smithi sõnul lääne surma enesetapuna empaatia kaudu. Tema enda viimane lause on eraldi: kui tsivilisatsiooni langus jätkub, siis ainult seetõttu, et me seda lubame. Selle kõrvale seab ta Ceuta sündmused ja selle nädala rahutused Prantsusmaal.