Oleme tunnistajaks Lääne tsivilisatsiooni sügavale ja süsteemsele killustumisele.
(Allikas Peter Clack)
See, mida me täna kogeme, on sajanditepikkuse ühtse ühiskonna erosioon. Sotsiaalsete normide kadumine on päästnud valla valitsuse juhitud teemad, nagu kliimaagenda, ning pidurdamatu ebaseadusliku rände voo, mis õõnestab kõike seda, mida me kunagi kalliks pidasime ja mille säilitamise eest maailmasõdades võitlesime.
Hulk omavahel seotud jõude on aktiivselt ümber kujundanud – ja lammutanud – traditsioonilist Lääne eluviisi. Kodaniku ja riigi traditsiooniline suhe on nüüd ümber pööratud, edasimineku ja avaliku heaolu sildi all. Valitsusasutused on kaaperdanud igapäevased sotsiaalsed normid. Elame jämeda, hiiliva autoritaarsuse all, kus bürokraatlikud organid pretendeerivad omamoodi “näivale autoriteedile”, et kontrollida keelt, väärtusi ja igapäevast käitumist.
See ülemäärasus asendab sotsiaalse ühtekuuluvuse riikliku ühetaolisuse šokiga. Perekond oli ühiskonna alustala, ometi näeme abielu kadumist ja perekonnastruktuuri kokkuvarisemist – kõik ühe põlvkonna jooksul. Perekond oli kunagi moraalse juhendamise, emotsionaalse toe ja majandusliku kindlustunde (ehk oma jõule lootmise) allikas. Abielu on nüüd devalveeritud, usuline usk kaob ning inimesed jäävad üksildaseks, isoleerituks ja sidemeteta. Sotsioloogid nimetavad seda anoomiaks.
Ilma vaimse või moraalse kompassita on kogukonnad lõhenenud, jättes tühimiku, mille täidab riik.
Radikaalne sotsiaalne muutus on transsoolisuse ja alternatiivsete elustiilide normaliseerimisega kultuurilist maastikku põhjalikult muutnud. Kaasaegne kultuur seab esiplaanile ühiskonna sisemiste, igivanade perekondlike ja kogukondlike sidemete äravõtmise pidevalt muutuvate sotsiaalsete teooriate ja ideoloogiliste lõhede toel.
Kuna vaimsed ja perekondlikud sidemed korrodeeruvad, on inimese eneseväärtus dramaatiliselt nihkunud. Raha ja materiaalne rikkus on saanud silmapaistvuse ja edu ülimateks sümboliteks, jättes ühiskonna ilma sügavamatest, olemuslikest iidsetest pere- ja hõimuväärtustest.
Oleme kasvatanud ka püsiva mittetöötamise eluviisi, soodustades pikaajalist riigisõltuvust töö väärikuse asemel.