Senatior Phil Gramm ja esindaja Jeb Hensarling lükkasid Wall Street Journali kommentaaris ümber levinud arusaama, et 2008. aasta finantskriisi põhjustasid eraturu ahnus ja finantssektori dereguleerimine. Nende hinnangul olid inflatsiooniga korrigeeritud hüpoteeklaenude intressimäärad buumi ajal ajalooliselt kõrged ning finantsasutused tegutsesid üha rangemate föderaalsete nõuete all, mitte vabas dereguleeritud keskkonnas. Mises.org’i kommentaar laiendab seda seisukohta, väites, et kriisi tegelik põhjus oli keskse planeerimise läbikukkumine, mitte kapitalismi puudused.
Artikli järgi kujundati madala kvaliteediga laenude kriis teadlikult Washingtonis. Eluasemeministeeriumi (HUD) taskukohase eluaseme kvoodid ja poliitilised koduomandi eesmärgid sundisid valitsuse toetusega ettevõtteid Fannie Mae ja Freddie Mac ostma massiliselt madala kvaliteediga ning kõrge riskiga hüpoteeke. Nõuete täitmiseks alandati krediidi skoori künniseid, lubati null sissemaksega laene ja osteti laene kontrollimata sissetulekutega. Eralaenuandjad, teades, et nad saavad riskantsed laenud kiiresti valitsuse toetusega asutuste bilansile üle kanda, lõpetasid riskipõhise hindamise ja hakkasid lähtuma poliitilisest vastavusest. See moonutus toitis artikli väitel eluasememulli.
Kriisi majanduslik kahju oli tohutu. Otsesed riiklikud fiskaalkulud ulatusid hinnanguliselt 2 triljoni dollarini USA-s ja üle 12 triljoni dollari ülemaailmsetes panganduse stabiliseerimise meetmetes. Kaudsed kulud olid suuremad: kuni 14 triljoni dollari suurune püsiv kaotus USA majandustoodangus ning üle 19 triljoni dollari majapidamiste vara kadu. Kommentaari kohaselt suunasid poliitikakujundajad süü erakapitalile, kasutades selleks finantskriisi uurimiskomisjoni (FCIC) enamuse aruannet, mis vabastas riiklikud sekkumised vastutusest. Tugineti akadeemilistele ekspertidele, keda Friedrich Hayek nimetas tugitooliintellektuaalideks, ning liikumisele Occupy Wall Street, mis raamis riigi tekitatud krediidikriisi vaba turu loomupärase veana.
See narratiiv andis aluse Dodd-Franki seadusele, mis laiendas riiklikku regulatsiooni, jättes samas valitsuse tugevalt võimendatud rolli eluasemefinantseerimises puutumata. Artikli autor seostab sama vale narratiivi tänaste Demokraatlike Sotsialistide Ameerika (DSA) nõudmistega üleriigiliste üürilagede, föderaalse üürnike õiguste harta ja riikliku sotsiaaleluaseme laiendamise järele. Kommentaari peamine järeldus on, et 2008. aasta sündmuste varjamine kinnistas moraaliriski, nõrgestas turudistsipliini ning loob ohu, et keskse planeerimise ebaõnnestumisele vastatakse taas suurema riikliku kontrolliga, mis võib viia uute majanduslike kokkuvarisemisteni.