The Epoch Timesi arvamusloos kirjeldab Jeffrey Tucker oma kogemust uue mudeli maasturi rentimisega, mis muutus meeldivast sõidust piinarikkaks jälgimiskogemuseks. Varem oli autorentimine lõbus – said korraks proovida uut sõidukit, näiteks ammu unistatud sportautot või maasturit.
Seekord rentis autor kaasaegse maasturi, mille juhtpaneel koosnes peamiselt kahest suurest ekraanist ja vähestest füüsilistest nuppudest, mistõttu selle kasutamine sarnanes tarkvara õppimisega. Kui ta üritas sõidu ajal raadiojaama vahetada, tuvastas auto tähelepanu hajumise ja kuvas viie tüütu piiksu saatel hoiatuse: “Kaaluge puhkepausi tegemist” koos kohvitassi emotikoniga. Auto diagnoosis tema bioloogilist seisundit ja soovitas rohkem kofeiini, kuigi ta polnud väsinud.
Kogu kahe ja poole tunni pikkuse sõidu vältel auto jälgis, noomis ja õpetas juhti, tuvastades iga väiksemagi eksimuse – isegi kui tuulepuhang tekitas väikese kõrvalekalde. Autor võrdleb sõidukit murdmata hobusega, mis üritab ratsanikku maha visata. Auto jälgib pidevalt, kuid juht ei tea, kus on selle “silmad” ega miks ta teeb just selliseid hinnanguid.