USA ja Iraan: sõda Hormuse väina pärast süveneb
USA ja Iraan on viimase kahe ööpäeva jooksul vahetanud senisest raskemaid rünnakuid ning Hormuse väina läbiv laevaliiklus on peaaegu seiskunud. Trump kuulutas relvarahu kokkuleppe surnuks, USA tabas umbes 90 sihtmärki Iraanis, sealhulgas Bušehris ja Abu Musa saarel, ning Iraan vastas droonide ja rakettidega USA baasidele Kuveidis ja Bahreinis, samuti raketirünnakutega Jordaaniale (Naked Capitalism, 9. juuli). Sündmus paistab silma, sest see toimus vahetult enne ajatolla Ali Khamenei matuseid ning langeb kokku Iraani parlamendi aruteludega uraani rikastamise viimise kohta relvakvaliteeti ja Hormuse ning Bab el-Mandabi väina samaaegse sulgemise kohta.
Konflikti taust ulatub varasema relvarahuni, mis pidi lõpetama sõja, kuid mis kunagi ei lahendanud võimutasakaalu küsimust: Iraan säilitas võime ohustada laevandust, USA hävitas olulisi sõjalisi varasid, kuid ei kaotanud Iraani suutlikkust, ning Iisrael jäi rahulolematuks, kuna Teherani režiim püsis võimul. Analüütikud, sealhulgas professor Robert Pape, hindavad, et eskaleerumist ei põhjusta enam ainult Iraani stiimulid, vaid ka Washingtoni kasvav poliitiline vajadus näidata sõjalist edu, kuna Trump on avalikult sidunud oma usaldusväärsuse konflikti tulemusega.
Peamine ebaselgus puudutab USA sõjalisi väljavaateid: allikad väidavad, et streigid meenutavad ettevalmistust maapealseks operatsiooniks, kuid ekspertide hinnangul puuduvad USA-l vahendid Iraani ilma tuumarelvata alistamiseks, mistõttu võimalik dessant Iraani saartele võiks lõppeda fiaskoga. Samal ajal on ebaselge, kas Iraan valib formaalse väina täieliku sulgemise või jätkab survestamist mittekineetiliste vahenditega, nagu uraani rikastamine või laevaliikluse häirimine Punase mere piirkonnas.
Föderaalreservi pärand ja majanduse mullioht
Alan Greenspani surma järel avaldatud analüüsis vaatlevad majandusteadlased Michael Hudson ja Radhika Desai kriitiliselt tema 18-aastast ametiaega USA Föderaalreservi eesotsas, tuues esile, kuidas ta muutis keskpanga “sõltumatuse” praktikas panganduse iseregulatsiooniks. Teema on täna aktuaalne, kuna see langeb kokku uue Föderaalreservi juhatuse liikme Kevin Warshi esimese istungiga, kus ta viitas soovile jätkata Greenspani-taolist ebamäärast retoorikat, ning samal ajal kasvava murega varamullide ja tehisintellekti buumist tingitud võlgnevuse pärast.
Analüüsi kohaselt algas tänane olukord 1980. aastatel, mil Reagani-aegne dereguleerimine ja Kongressi järelevalve nõrgenemine võimaldasid Greenspanil muuta rahapoliitika panganduse, mitte laiema majanduse teenistuses olevaks vahendiks. Autorid toovad välja, et niinimetatud “Greenspani garantii” — kriiside korral likviidsuse avamine — muutus standardseks vastuseks igale järgnevale kriisile, alates 1998. aasta dot-com mullist kuni 2008. aasta finantskriisini.
Peamine vastuolu, mille autorid esile tõstavad, puudutab hetkeseisu: kõrgemad naftahinnad Iraani sõja tõttu suruvad üles inflatsiooni, kuid intressimäärade tõstmine sellele reageerimiseks riskiks purustada varamullid, samas kui madalate määrade jätkamine süvendaks dollari nõrgenemist. Hudson ja Desai hindavad, et USA finantssüsteem on muutunud lühiajalise spekulatsiooni, mitte tootliku investeeringu teenistuses olevaks, erinevalt Hiina tööstuspoliitikast — hinnang, mis on selgelt ideoloogiliselt värvitud ja mitte kõigi majandusanalüütikute poolt jagatud.
Texase peaprokurör ja valimisseaduse rikkumise kahtlus
ProPublica ja Texas Tribune’i ühisuurimine paljastas, et Texase peaprokurör Ken Paxton, kes on kuulutanud võitlust “ebaseadusliku hääletamise” vastu, on ise hääletanud kuuel korral aadressil, kus ta tõenäoliselt ei ela. Lugu paistab silma, kuna Paxton on praegu vabariiklaste kandidaat USA Senatisse ning tema enda ametkonna juhised hoiatavad valijaid täpselt sellise rikkumise eest, mida talle nüüd ette heidetakse.
Taustaks: Paxtoni abikaasa väitis 2025. aasta lahutusavalduses, et mees kolis nende ühisest kodust välja aasta varem, kuid Paxton on jätkuvalt registreeritud hääletama sellel aadressil. Ajakirjanikud on sidunud ta veebruarist alates hoopis teise, Dentoni maakonnas asuva kinnistuga, mille omandas trust ilma avaliku omanikuandmeta.
Juriidiline olukord jääb ebaselgeks: valimisõiguse eksperdid märgivad, et selliste rikkumiste tõestamine on keeruline, kuna seadus lubab ajutist äraolekut, kui isikul on kavatsus tagasi pöörduda. Samas rõhutavad juristid, et just Paxtoni ametikoht — seaduse täitmise eest vastutav ametnik — tõstatab küsimuse kahestandardist. Paxtoni kampaania on süüdistusi eitanud, nimetades neid “valedel põhinevaks looks”, kuid pole vastanud otsestele küsimustele faktide kohta.