Nafta ja kütuseturud sõja survepingete all
Iraani sõja järellainetus kujundab jätkuvalt globaalseid energiaturge. Naked Capitalism juhib tähelepanu vastuolule paberturgude madalate naftahindade ja reaalse füüsilise nappuse vahel: analüütik Philip Pilkington väidab, et krekkimismarginaalidest tuletatud tegelik hind küünib 100–115 dollarini barrelist, samas kui algoritmiline kauplemine hoiab noteeritud hinda kunstlikult madalal (Naked Capitalism, 3. juuli). USA on samal ajal kuulutanud välja väetiseturu hädaolukorra, lubades tollivabalt sisse vedada Maroko fosfaate, kuna Hormuze väina kriis on häirinud väävelhappe ja lämmastikväetiste tootmist.
Taust on Vahemere ja Pärsia lahe piirkonna jätkuv ebastabiilsus pärast USA ja Iisraeli rünnakut Iraanile ning sellele järgnenud relvarahu, mille tingimuste täitmine on takerdunud. Samal ajal süveneb Venemaal omaenda kütusekriis: Ukraina droonirünnakud rafineerimistehastele on sundinud Moskvat esmakordselt hakkama importima lennukikütust Jaapanist Lõuna-Korea kaudu (OilPrice, 3. juuli), mõjutades juba ka naaberriike nagu Usbekistan ja Kasahstan.
Peamine vastuolu peitub info usaldusväärsuses: turuosalised ja peavoolumeedia esitavad Hormuze taastumist kui kriisi lõppu, samas kui täpsemad andmed tankerite liikumise ja varude kohta viitavad, et leevendus on ajutine ja põhineb ammenduvatel puhvritel — vabastatud lastidel, strateegilistel reservidel ja Hiina varudel. See lahknevus tekitab küsimuse, kas praegused madalad hinnad peegeldavad reaalsust või on pigem lühiajaline moonutus.
Meediavabaduse ahenemine Läänes: pangakontod kui tsensuurivahend
Suurbritannias vallandas sõltumatu vasakpoolse väljaande The Canary pangakonto sulgemine Lloydsi panga poolt uue laine arutelu selle üle, kuidas panganduslikke vahendeid kasutatakse poliitiliselt ebamugavate häälte vaigistamiseks (Naked Capitalism, 3. juuli). Väljaanne, mis on tuntud oma Palestiina-meelse ja Iisraeli-kriitilise suunitluse poolest, jäi ilma selgituseta ilma juurdepääsuta oma rahale, mis peatas kohe töötajate palkade maksmise.
Juhtum ei ole erandlik, vaid osa laiemast trendist: alates 2023. aastast, mil Coutts sulges Nigel Farage’i konto, on Suurbritannia pangad sulgenud kontosid järjest suuremas mahus, ning uus riiklik andmejagamissüsteem võib takistada debankeeritud klientidel mujal kontot avada. Samal ajal valmistub lahkuv Starmeri valitsus vastu võtma uut riikliku julgeoleku seadust, mis kriminaliseerib ajakirjanikele isegi keelatud organisatsioonide tsiteerimise.
Vastuolu seisneb selles, kuidas erinevad osapooled juhtumit tõlgendavad: pank ja ametivõimud viitavad üldistele majanduskuriteo riski hindamise protsessidele, samas kui mõjutatud isikud ja kodanikuvabaduste kaitsjad, sealhulgas ka poliitiliselt vastandlike vaadetega inimesed nagu Farage, näevad selles süstemaatilist survet ebasoovitavate seisukohtade vaigistamiseks. Sarnaseid juhtumeid on esinenud ka USA-s ja Euroopa Liidus, kus sanktsioonid on tabanud ka mõjutatud isikute pereliikmeid.
Ameerika välispoliitika identiteedikriis
Analüütik Charles Kupchan kirjeldab, kuidas USA tähistab oma 250. sünnipäeva olukorras, kus rahvas ei suuda leida ühist arusaama oma rollist maailmas (Responsible Statecraft, 2. juuli). Internatsionalistid ja “Ameerika-esimene” pooldajad on taas teineteise vastu, samal ajal kui Trumpi administratsioon on autori hinnangul teinud ülekorrektsiooni — alustades uut sõda Iraaniga, kahjustades liitlassuhteid ja nõrgestades õigusriiki, ilma et see oleks pakkunud toimivat alternatiivi varasemale strateegiale.
Ajalooliselt on USA välispoliitika kõikunud isolatsionismi ja liberaalse internatsionalismi vahel, viimane kujunes valitsevaks pärast Pearl Harborit ning püsis külma sõja lõpuni. Praegune lõhenemine peegeldab aga sügavamat usalduskriisi — Lähis-Ida sõdade väsimust, globaliseerumise põhjustatud tööstuse kadu ning rahvusvaheliste institutsioonide nõrgenenud usaldusväärsust.
Autor pakub välja “kerge multilateralismi” kontseptsiooni, kuid tunnistab ise, et selline kesktee on raskesti saavutatav. Vastuolu peitub selles, et kumbki praegune leer — ei internatsionalistid ega Trumpi järgijad — ei suuda pakkuda stabiilset sisepoliitilist konsensust, mis jätab USA väliste liitlaste ja vastaste jaoks ettearvamatuks partneriks.