Houthide blokaad ja naftahindade hüpe
Jeemeni houthid teatasid esmaspäeval Saudi Araabia mereblokaadist, mis ähvardab Punase mere kaudu toimuvat naftaeksporti. Samal ajal tabas Hormuzi väinas Kuveidi tankerit tundmatu mürsk, mistõttu Brenti nafta hind ületas 90 dollarit barreli kohta. Need sündmused eristuvad, sest need ühendavad Iraani-USA pingeid ja ähvardavad globaalseid tarneahelaid ajal, mil varud on madalad.
Taustaks on Hormuzi väina häired, kus Iraan on peatanud või rünnanud laevu, sundides liiklust peaaegu seiskuma. Saudi Araabia on suunanud osa eksporti Yanbu sadamasse Punase mere ääres, et mööda minna Hormuzist. Houthid, Iraani liitlased, võivad rünnata nii Yanbut kui Bab el-Mandebi väina, mis varem vähendas liiklust 60 protsenti. USA merevägi on püüdnud kaitsta tarneid, kuid võimekus on piiratud.
Peamised pinged peituvad selles, et blokaad survestab Trumpi administratsiooni vähendama rünnakuid Iraani vastu, et vältida naftahindade plahvatust ja Saudi baaside kasutamise keeldu. Sõjalised lahendused on ebaefektiivsed – varasemad pommitamised ei andnud tulemusi. Ebakindlus püsib, kas diplomaatia avab taas mereteed või eskaleerub kriis edasi, mõjutades Aasia ja Euroopa varustust.
Prantsusmaa tuumaheidutuse laiendamine
Prantsusmaa president Macron on teatanud tuumaarsenali suurendamisest ja „edasijõudnud heidutusest“, mis hõlmab strateegiliste õhujõudude ajutist paigutamist liitlasriikidesse. Norra on juba liitunud Narviki kokkuleppega, Soome kaalub osalemist ja tuumarelvade vastuvõtmise keelu tühistamist. See paistab silma kui Euroopa vastus USA ebakindlusele Trumpiga.
Taustaks on Ukraina sõda ja hirm Venemaa ees, mis ajendas Soomet ja Rootsit NATOsse. Prantsusmaa pakub tuumakatet, hoides otsustusõigust ainuisikuliselt presidendil. USA arutab samal ajal tuumarelvade paigutamist idatiiva riikidesse, samal ajal kui vähendab tavavägesid Euroopas. Venemaa on nimetanud samme destabiliseerivateks ja ähvardanud vastumeetmetega.
Pinged tekivad lühenenud hoiatusaegadest – Prantsuse lennukid jõuaksid Murmanskini minutitega – ja võimalikust eskaleerumisest. Macronil on ametiaega vähe jäänud; järgmised juhid nagu Le Pen või Mélenchon võivad projekti tühistada. Ebakindlus peitub selles, kas partnerid nõuavad otsustusõigust kulude katmise eest, mis nõrgendaks usaldusväärsust, ning kas see asendab diplomaatiat või süvendab vastasseisu.
Türgi roll Musta mere julgeolekus
Türgi välisminister kinnitas, et Ankara juhib pärast konflikti Ukraina merejulgeolekut, tehes koostööd liitlaste merevägedega. See võib hõlmata teraviljalaevade saatmist juba sõja ajal. Teema tõuseb esile kui potentsiaalne uus vastasseisu rinne Venemaaga.
Taustaks on Montreux’ konventsioon, mis piirab võõraste sõjalaevade arvu Mustas meres, kuid lubab rannikuriikidel nagu Türgi, Bulgaaria ja Rumeenia vabalt tegutseda. Türgi on juba osa lõunapoolsest „sanitaarkordonist“ Venemaa vastu. Ukraina ekspordivõimekus on kannatanud, mis mõjutab Euroopa laene.
Peamised vastuolud on riskid: saatmine sõja ajal võib provotseerida Venemaad, kellel on hoovad nagu turism, energia ja Akkuyu tuumajaam. Pikaajaliselt võib see aidata muuta Musta mere NATO-sõbralikuks, nõrgestades Venemaa laevastikku. Ebakindlus püsib, kas Erdogan riskib majandussuhetega või piirdub sümboolse rolliga, ning kuidas Moskva reageerib.