Hormuze väin muutub Iraani-USA sõja peamiseks rindejooneks
USA ja Iraani vastasseis on taas eskaleerunud: USA väitis olevat rünnanud ligikaudu 90 Iraani sõjalist sihtmärki, Iraan vastas raketi- ja droonirünnakutega USA baasidele Bahreinis, Kuveidis ja Kataris. OilPrice.com hindab, et sõjaline surve ei ole murdnud Iraani kontrolli Hormuze väina üle — kaubalaevad kasutavad jätkuvalt Iraani, mitte USA toetatud Omaani koridori, ning Teherani strateegia ei nõua väina sulgemist, vaid üksikute laevade ründamist, mis hoiab kindlustuskulud kõrgel. Samal ajal on Venemaa peatanud diislikütuse ekspordi Ukraina droonirünnakute tõttu rafineerimistehastele, mis koos Katari LNG-tootmise peatamisega süvendab ülemaailmset energiakriisi (Naked Capitalism, 10. juuli).
Taustaks on kevadel toimunud sõda, mille käigus USA ja Iisrael tapsid Iraani kõrgeima juhi ajatolla Ali Khamenei — Responsible Statecraft kirjeldab tema hiljutisi, hoolikalt lavastatud matuseid kui sõnumit, et režiimivahetuse katse ebaõnnestus. Uueks kõrgeimaks juhiks sai tema poeg Mojtaba Khamenei, kelle isiklik kaotus ja julgeolekukeskne lähenemine viitavad senisest riskialtimale kursile. Matustele saabus miljoneid inimesi ning väliskülalisi Venemaalt, Hiinast, Indiast, Pakistanist ja Türgist, samas kui läänelikud valitsused olid näiliselt eemal — see peegeldab Iraani selget orientatsiooni mittelääneliku maailmakorra poole.
Allikad on omavahel osaliselt vastuolus: kuigi mitmed diplomaatilised kanalid (Katar, Pakistan) püüavad läbirääkimisi taastada ja mõned USA ametnikud kinnitavad “tehniliste kõneluste” jätkumist, väidavad teised allikad, sealhulgas anonüümsed Iraani-siseinfo edastajad, et Teheran valmistub suureks vasturünnakuks. Naked Capitalism rõhutab, et info on hägune ja üksikutele anonüümsetele allikatele tuginevaid “läbimurde” uudiseid tuleks võtta suure ettevaatusega. Selgusetuks jääb, kas viimaste päevade suhteline rahu on tegelik pinge leevendumine või lihtsalt Iraani sisemine otsustusprotsess enne suuremat vastust.
Graham Platneri juhtum ja Demokraatliku Partei sisevõitlus
Maine’i senati kandidaadi Graham Platneri kampaania lõppes tagasiastumisega pärast seksuaalse väärkäitumise süüdistusi, mis esitati nädal enne tema kandidatuurist loobumise tähtaega. Naked Capitalismi analüüs väidab, et kampaania lõpetamine ei olnud tegelikult seotud tema iseloomuga, vaid tema poliitiliste seisukohtadega — eelkõige Iisraeli-vastase ja AIPAC-kriitilise hoiakuga, mis tegi temast ebamugava kandidaadi Demokraatliku Partei juhtkonnale. Juhtumit võrreldakse varasemate sarnaste mustritega, kus vasakpoolseid või süsteemivälised kandidaate (Jeremy Corbyn, Al Franken) on kukutatud just isikliku käitumisega seotud süüdistustega, mitte poliitiliste erimeelsuste tõttu.
Taust seisneb Demokraatliku Partei sisemises struktuuris, kus konsultandiklass otsis “töölisklassi” kuvandiga kandidaati ja leidis selleks endise sõjaväelase Platneri, kes suutis kõnetada valijaid autentsuse ja süsteemikriitilisusega. Tema rahastus lõigati partei poolt ära lühikese ajaga pärast süüdistuste avalikustamist, mis sundis teda kampaaniast loobuma ilma kohtuprotsessita.
Allikad ja arvamused on siin selgelt lahknevad: kuigi süüdistuste esitaja siirust ei sea keegi avalikult kahtluse alla, on süüdistuste ajastus — vahetult enne loobumistähtaega — tekitanud laialdast kahtlust nii vasak- kui parempoolsetes kommentaariumides selle poliitilise motiveerituse suhtes. Vaidlus keskendub küsimusele, kas tegemist on õigustatud vastutusele võtmisega või erakonna sisese võimuvõitluse vahendiga, kusjuures kummagi seisukoha kasuks ei ole esitatud lõplikke tõendeid.