**1. Zelensky pöördub otse Putini poole — sõja viies aasta murrab protokolli**
Ukraina president Volodymyr Zelensky avaldas 4. juunil avaliku kirja Venemaa president Vladimir Putinile, kutsudes teda näost-näkku kohtumisele neutraalses riigis — pakuti välja Šveits, Türgi või mõni Araabia riik. Zelensky pakkus välja täieliku relvarahu läbirääkimiste ajaks ning põhjendas sammu selgesõnaliselt sellega, et USA on Iraani kriisi tõttu Euroopa sõjast tähelepanu mujale suunanud: “Oleks vale lihtsalt oodata, kuni sõda Euroopas taas tema tähelepanu keskpunkti naaseb.” The European Conservative (5. juuni 2026) märkis, et Moskva on seni nõudnud poliitiliste küsimuste lahendamist enne relvarahu, mis tähendab, et poolte positsioonid on endiselt fundamentaalselt vastuolus.
Kirja taustaks on mitu muutunud koordinaati. USA Esindajatekoda kiitis samal nädalal heaks täiendava 9 miljardi dollari suuruse abipackage’i Ukrainale, kuid samaaegselt on administratsiooni geopoliitiline tähelepanu selgelt nihkunud Lähis-Idasse. UnHerd avaldas 4. juunil analüüsi, mille autor Anatol Lieven jõudis järeldusele, et “Euroopa ei ole tõsine Ukrainas rahu saavutamises” — see tähendab, et Euroopa liidrid toetavad retooriliselt dialoogi, kuid väldivad reaalseid kompromissiläbirääkimisi kartes nõrkust näidata. Samal nädalal teatati ka, et Zelensky valmistub külastama Budapesti pärast kokkulepet Ukrainas elavate etniliste ungarlaste õiguste küsimuses — märkimisväärne geograafiline nihe, arvestades Ungari ainulaadset positsiooni NATO-s.
Peamine pinge seisneb selles, et Zelensky avaldas kirja ilma lääne liitlastega eelnevalt koordineerimata — või vähemalt ilma sellest avalikult teatamata. See tekitab küsimuse, kas tegemist on taktikalise avaliku surveavaldusega Venemaale, katsega positsioneerida Ukraina rahuvalmis osapoolena rahvusvahelise arvamuse ees, või tegeliku poliitilise ümberkalibreerimisega. Moskva pole kirjale ametlikult vastanud. Zelensky sõimab kirjas Orbanit ning Venemaa läänelist toetajat nimetab häbisse langenunuks — see ei ole keel, mis tavaliselt eelneb edukale diplomaatilisele protsessile.
Tasub jälgida, kas Putin reageerib avalikult, mis tingimustel Zelensky–Zelensky Budapesti kohtumine aset leiab ning kas Euroopa suurriigid — eriti Prantsusmaa ja Saksamaa — asuvad võimalikku Zelensky–Putini formaati ise vahendama või jäävad pealtvaatajateks.
**2. Saksamaa ÜRO-alandus ja Merzi kriis — vana maailmakorra lõpp**
Saksamaa ebaõnnestus esimest korda alates 1987. aastast saavutada kohta ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete seas — Austria ja Portugal võitsid Saksamaa üle selge enamusega salajases hääletuses. Välisminister Johann Wadephul kirjeldas tulemust “kibeda kaotusena” ning väitis, et Saksamaa toetus Iisraelile võis hääli maksma minna. UnHerd (6. juuni 2026, William Nattrass) vaidlustas selle seletuse: naabrite Austria puhul on sama tugev Iisraeli-toetus, kuid Austria võitis. Tõenäolisem seletus on analüütiku hinnangul see, et laiemas maailmas on kasvanud umbusaldus NATO-kesksete Lääne-liitlaste vastu ning eelistatakse neutraalsemaid riike — Austria põhiseaduslik neutraalsus ja mittekuulumine NATOsse osutus kaardiks, mida Saksamaa lihtsalt ei oma.
Taustaks on Saksamaa mitmekordne nõrkus samaaegselt. The European Conservative teatas (5. juuni 2026), et Friedrich Merzi valitsuse toetus on langenud ajaloolisse madalseisu — vaid 12% küsitletutest on rahul Merzi kabinetiga. Eraldi analüüs (28. mai 2026) tõi välja, et nii kodumaine kui ka välisinvesteering põgeneb Saksamaalt ning deindustrialiseerimine ei ole enam prognoos, vaid tegelikkus. Samal ajal muutus avalikuks, et SPD tööminister Bärbel Bas nimetas Saksamaa kodanikke “hallide ja pruunide” häältena — sõnakasutus, mida nähakse partei võõrandumisena oma valijaskonnast.
Sümboliline pinge on märkimisväärne: Saksamaa, kes soovib olla Euroopa kaitsekoostöö liider ning kes on hiljuti tõsiselt suurendanud kaitsekulutusi, ei suutnud veenda ülemaailmset kogukonda anda talle positsiooni ÜROs. UnHerdi analüüs osutab, et Berliini kaotus peegeldab laiemat probleemi: maailm näeb USA-juhitud rahvusvahelisel korral põhinevat “reeglitel põhinevat korda” juba minevikuna, samas kui Merzi Saksamaa üritab seda hoida justkui oleks see endiselt elujõuline. Austria ja Portugali edu näitab, et väiksemad, paindlikumad ja mitmepoolsemaid sidemeid omavad riigid orienteeruvad muutuvas maailmas paremini kui NATO suurliitlane, kelle välispoliitika sarnaneb pigem kalibreerimata inertsiga kui selge strateegiaga.
Edasi tasub jälgida, kuidas Merzi valitsus reageerib — kas kaotus ÜROs kiirendab Saksamaa poliitika ümbersõnastamist Iisraeli-küsimuses, ning kas kodumaised toetuse kukkumise numbrid muudavad midagi CDU strateegias enne järgmisi piirkondlikke valimisi.
—