Endine Föderaalreservi (Fed) juht Alan Greenspan, kes juhtis keskpanka aastatel 1987–2006, suri 100-aastasena. Tema pärand peegeldab silmatorkavat ideoloogilist pööret kullastandardi pooldajast tänapäeva lõdva rahapoliitika ja võlapõhise finantssüsteemi rajajaks.
1960. aastatel, olles Ayn Randi ja objektivismi mõju all, kaitses Greenspan kindlalt kullastandardit. Oma 1966. aasta essees “Kuld ja majandusvabadus” väitis ta, et kullaga tagatud raha on laissez-faire kapitalismi alus, kuna see takistab valitsustel inflatsiooni kaudu varjatud varade konfiskeerimist ning hoiab ära fiat-raha põhjustatud tõusu-languse tsükleid. See essee tõi ta Randi lähikondlaste hulka.
Võimul olles tegutses Greenspan aga just selles fiat-süsteemis, mida ta varem kritiseeris. Tekkis nn Greenspani put: turud hakkasid ootama, et Fed langetab kriiside ajal intressimäärasid ja süstib likviidsust. See algas 1987. aasta börsikrahhiga ning kujunes hiljem kvantitatiivseks lõdvendamiseks ehk rahatrükiks. See tähendas Paul Volckeri 1979–1982 poliitika täielikku hülgamist. Samal ajal toimunud finantssektori dereguleerimine hägustas piiri säästude ja likviidsete hoiuste vahel, muutes põhjalikult kapitalismi toimimist.