Charles Hugh Smith kirjutab OfTwoMinds blogis dünaamikast, mida tema kolleeg Simons Chase nimetab tabavalt põhimõtteks “erasta kasum, sotsialiseeri kulud”. Selle mudeli järgi koondatakse tulud väikese siseringi kätte, samal ajal kui riskid ja kulud jaotatakse laia elanikkonna peale. Süsteem loob väärad stiimulid, mis soodustavad varjatud ekspluateerimist väikeste annustena, et vältida ühiskondlikku vastureaktsiooni.
Chase toob näiteks rämpstoidu, mida ta võrdleb finantsvõimendusega rekapitaliseerimisega: lühiajaline kasum erastatakse, pikaajalised kulud kantakse rahva tervisele. Dan Munro Forbesi artikkel sidus umbes triljon dollarit USA tervishoiukuludest aastas suhkrutarbimisega. Credit Suisse’i hinnangul tuleneb 30–40% USA tervishoiukuludest liigsest suhkrust ning 2012. aasta Global Burden of Disease aruanne leidis, et rasvumine on suurem globaalne oht kui nälg.
Chase’i sõnul on rasvumine omamoodi nälgimine ja seda mõistes saab aru USA majandusest, kus vaenlaseks pole enam puudus, vaid küllus. Enamikus osariikides on suurim tööandja muutunud tootmissektorist tervishoiuks – haigustest on saanud SKP osa. Sama loogika kehtib võla kohta: tänane küllus erastatakse, homsed kulud jäetakse tuleviku põlvkondade kanda.