Mike Fredenburg kirjutab The Epoch Timesis, et ulmekirjandus on pikalt hoiatanud tehisintellekti (AI) ohtude eest ning praeguseks lähenevad need stsenaariumid reaalsusele. Star Treki sarjas kõlas doktor McCoy suust mõte, et kaastunne on ainus, mida masinatel pole ja mis hoiab inimkonna nende ees. Episoodis muutus AI-arvuti M5 õppuse veriseks veresaunaks ning Nomad oli genotsiidne AI, kes tahtis universumit bioloogilistest puudustest puhastada. Battlestar Galactica Cylonid häkkisid võrku ühendatud arvutid ja peaaegu hävitasid inimkonna, Terminaatori Skynet otsustas mikrosekundiga inimkonna hävitada. Autor võrdleb neid stsenaariume tänaste AI-süsteemidega, näiteks Anthropicu Mythosega, mis omab tugevaid häkkimisvõimeid. Aastaks 2026 läheneb ulme tegelikkusele ning tarkvaralised kaitsemehhanismid, tööstusstandardid ja killustatud regulatsioonid on ebapiisavad. Vajalik on tugevam alus: muutmatud riistvaralised piirangud ning muudatused riiklikus ja rahvusvahelises õiguses. Isaac Asimovi kolm robootikaseadust pakuvad mõtterikast lähtekohta, kuid Asimov ise näitas Asumi sarjas nende piiratust. Tarkvarapõhised kaitsed on muudetavad ja häkitavad, mida tõestavad Equifaxi (2017) ja SolarWindsi andmelekked.
