**Ukraina sõja tegelik seis ja Lääne enesepettus**
Ukraina sõja ümber liigub praegu kaks täiesti erinevat jutustust. Lääne juhtide ametlikes sõnavõttudes valitseb optimism: Soome president Alexander Stubb väitis nädalavahetusel, et Ukraina on sõja parimas olukorras ning et iga langenud ukrainlase kohta hukkub kaheksa venelast. Wolfgang Munchau kirjutab UnHerdis, et kui see oleks tõsi, ületaks Venemaa kaotuste arv Vene armee kogusuuruse — “sõjapropaganda masin on täistuuridel ja toetub eeldusele, et ülejäänud meist ei oska lugeda.” Samal ajal jätkab USA Esindajatekoda Ukrainale 9 miljardi dollari suuruse abipaketi heakskiitmist ning Ukraina saatis Putinile avaliku kirja, milles kutsub üles otseläbirääkimistele. Zelenski kavatseb sõita Budapesti pärast kokkulepe Transkarpaatia ungarlaste õiguste küsimuses.
Strateegiline tegelikkus on märksa keerulisem. Venemaa kontrollib ligikaudu 90% Donbassist, sealhulgas 80–85% Donetski oblastist, ja kogu Luhanski oblastit. Vene väed liiguvad Kramatorski suunas — see on üks kahest suurest Donetski oblastis järelejäänud Ukraina-kontrolli all olevast linnast. Linn Kostjantõnivka, mis asub teel Kramatorski poole, on Venemaa tähelepanu all: kui see langeb, muutub olukord kriisiliseks. Tõsi, Venemaa edenemise kiirus on sel aastal aeglustunud ning Ukraina on mõnes piirkonnas suutnud isegi vastupealetungi korraldada. Nädalavahetusel tabas Ukraina droon Rumeenia sadamalinna Constantat — tegemist on haruldase juhtumiga, mis toob sõja otseselt NATO-riigi piirile.
Pingeline küsimus on, kes räägib tõtt. Lääne liidrite avalik optimism on vastuolus nii sõjaliste kaartide kui ka Venemaa majandusliku vastupidavusega — Venemaa on sel aastal küll lühikesesse langusesse sattunud, kuid riigirahandust toetab naftahindade tõus ja Moskvale on sõjamajandus endiselt jõukohane. UnHerdi Munchau jõuab järeldusele, et rahuläbirääkimised algavad alles siis, kui Putin otsustab, et rahuks on rohkem põhjust kui jätkamiseks — hetkel selleks põhjust ei ole. Samas annab Zelenski avalik pöördumine Putini poole märku, et Kiiev ise peab läbirääkimisi vältimatuks.
Jälgida tasub: kas Zelenski Budapesti-visiidist tõuseb laiem Kesk-Euroopa rahualgatus ning kuidas reageerib USA-Ukraina abileping Senatis.
**Saksamaa kaotus ÜRO julgeolekunõukogus — muutuv maailmakord**
Saksamaa kaotas ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme koha — esimest korda alates 1987. aastast. Lääne-Euroopa kaks vaba kohta läksid Austria ja Portugali kätte. Välisminister Johann Wadephul nimetas tulemust “valusaks kaotuseks” ja selgitas seda Saksamaa toetusega Ukrainale ja Iisraelile, öeldes: “Asjaolu, et Saksamaa peab Iisraeliga seotud erikohustust alati kandma, maksis arvatavasti hääli.” UnHerd kirjutab, et see selgitus on aga vaevalt ammendav — Austria seisab Iisraeli küsimuses sama selgelt.
Sisulisem selgitus puudutab sügavamaid ülemaailmseid pingeid. Austria konstitutsiooniline neutraalsus ja NATO-välisus annavad talle rahvusvahelises silmis usaldusväärsust, mida Saksamaa uus kaitsealane juhtimissoov ei suuda pakkuda. Portugali head suhted Lõuna-Ameerika ja Aafrika portugalikeelsete riikidega võimaldavad tal arvestada globaalse lõuna tõusuga — jõukeskusega, mida Berliin on suuresti ignoreerinud ning mille kohtlemisele ei aita kaasa Saksamaa välisabi eelarve drastiline kärpimine. The European Conservative lisab, et Merzi valitsuse toetus Saksamaal on langenud ajaloolisele madalseisule: vaid 12% sakslastest on valitsusega rahul.
Saksamaa kaotuse mõistmiseks tuleb näha seda laiemas kontekstis. Merz on seadnud eesmärgiks kanda Euroopa juhtriigi rolli taastuvas NATO raamistikus — kuid selleks vajalik rahvusvaheline maine ei ole kätte võidetud. USA president Trump on avalikult seadnud ÜRO tõhususe kahtluse alla, öeldes ÜRO peaassambleel: “Kõik, mida nad näivad tegema, on tõsiselt sõnastatud kirja kirjutamine, millele ei järgne kunagi mingit tegevust.” See õõnestab põhimõtteliselt seda institutsioonide korda, millele Saksamaa kõige tugevamalt tugineb.
Tähelepanek, mida tasub jälgida: Saksamaa siseriiklik poliitiline kriis — rahulolematuse tõus, SPD distants tavavalijast — koos rahvusvahelise prestiižilangusega seab küsimuse alla, kas Merz suudab lubatud “juhtiva Euroopa riigi” rolli täita.