Binghamtoni ülikooli uus uuring näitab, et depressioon võib mõjutada seda, kuidas lapsed reageerivad emotsionaalsetele näoilmetele, ning need tähelepanumustrid sõltuvad perekondlikust eelsoodumusest. Suurema päriliku riskiga lapsed keskendusid rohkem kurbadele ilmetele, samas kui väiksema riskiga lapsed kaotasid osa oma loomulikust tähelepanust rõõmsate ilmete suhtes. Binghamtoni ülikooli meeleoluhäirete instituudi direktor Brandon Gibb märkis, et lapse- ja noorukieas on võimalik märgata kujunevaid haavatavusi varases staadiumis. Varasemad uuringud on seostanud depressiooni suurema tähelepanuga kurbadele näoilmetele, kuid mõju on olnud väike ega ole olnud selge, kas tähelepanumustrid põhjustavad depressiooni või tulenevad sellest. Uuring on esimene, mis vaatleb, kuidas depressiooni sümptomid ja tähelepanu eelistused vastastikku üksteist mõjutavad. Doktorant Kelly Gair, Gibb ja Leslie A. Brick New Mexico ülikoolist jälgisid kahe aasta vältel 242 last ja nende emasid, kes käisid hindamistel iga kuue kuu tagant. Lapsed vaatasid ekraanil näopaare — üks neutraalne, teine emotsionaalne (rõõmus, kurb või vihane) — ning pilgujälgimine mõõtis tähelepanu suunda ja kestust.
