Ajakirjas The Social History of Alcohol and Drugs ilmunud uues artiklis väidab ajaloolane Alexander Aviña, et Mehhikos kasutusel olnud narkosõja strateegiad ei tekkinud tühjast kohast, vaid kujunesid välja maapiirkondade sissiliikumiste vägivaldse mahasurumise käigus. Aviña analüüsib 1960.–1970. aastate Lõuna-Mehhikot ning näitab, kuidas riigivõim kasutas nn bandiidijahte kattevarju, et tegelikkuses suruda maha talupoegade ja vasakpoolsete rühmituste poliitilise protesti. Seejärel laiendati samu meetodeid ja struktuurse raamistiku alla liigitati narkokaubitsejad, keda hakati nimetama “ühiskondlikeks mürgitajateks”. Autor argumenteerib, et narkosõda ja vastumässuoperatsioonid on Mehhikos lahutamatult põimunud: riiklik vägivald on suunatud eelkõige marginaliseeritud kogukondade vastu ning narkopoliitika on sageli toiminud vahendina sotsiaalse kontrolli kehtestamiseks vaeste üle, mitte tõhusa kuritegevusevastase meetmena. Artikkel seab kahtluse alla arusaama narkosõjast kui puhtalt julgeolekupoliitilisest projektist.
