“Põlenud maa” tähendab siin mõistagi laastamistööd, mitte kliimakatastroofi. Rohepööre hävitab senise arengu, tuues asemele läbikukkumisele määratud utoopiad. Eesti komberdab samuti allamäge. Eesti on Euroopa Liidu perifeeria, kus poliitilis-ideoloogiline areng on muust “liberaalsest maailmast” umbes 3,5 aastat üldisest maas. Nii jõudis kliimaõhin siia alles nüüd (nt Andres Suti tuulepargivaimustus), samas kui mujal Euroopas toimub mõttemaailmas juba muutus. (Muide, sama on ka LGBT märatsemisega, mis Lääne-Euroopas on kulminatsioonist juba üle). Mõistusele tulek toimub riigiti ja selgelt selle taustal, et rohepöörde hukatuslikud küljed hakkavad kogu elu mõjutama. Euroopa Komisjon aga jätkab pimesi punarohelise laastamisega, mis võib aastaks 2040 viia olukorrani, kus midagi lihtsalt enam pole. Tööstuses hakkavad kaduma paljud töökohad, energiahinnad lülitavad ainsa “kliimahullu” kontinendi konkurentsist välja, “uus majandus” midagi erilist asemele ei anna ja kollaps võib ka euroliidu hävitada, kui töötud inimesed tänavatele tulevad, samas kui migrandimassid Lääne ühiskonda teisalt kultuurikonfliktidega hävitavad.
