Justiitsminister Liisa Pakosta plaan muuta perekonnaseadust on paljastanud ehmatava tõe. Me ei räägi enam pelgalt kohtute töökoormuse vähendamisest. Me räägime olukorrast, kus võimkond üritab astuda kolmandaks osapooleks täiskasvanud inimeste kõige isiklikumasse liitu. Küsimus on põhimõtteline: kas riik hakkab meile ette dikteerima, kellega me koos elame, millal abiellume ning kuidas tohime lahutada? See on täielikult üle võlli keeratud bürokraatlik omavoli. Abielu on kahe inimese vaba tahte väljendus – see on püha ja privaatne. Kui kaks inimest otsustavad oma elud siduda traditsioonilises abielus, ei tee nad seda ühegi ametniku suuniste järgi. Järelikult peab ka suhte lõppemine jääma puhtalt inimeste endi asjaks. Riigi roll peaks piirduma vaid ametliku märke tegemisega registrisse, mitte moraalilugemise või sunniviisilise kasvatustööga.
