Kliimaministeeriumi uus veereform on serveeritud kui päästerõngas, kuid tegelikult on see riigi pikaajalise saamatuse veeretamine tarbija rahakotile. Sõnum on karm: Euroopa Liit keeras kahe miljardi suuruse rahakraani kinni ning kuna riik pole suutnud luua jätkusuutlikku süsteemi, hakkame peagi kraanivee eest maksma kullahinda. Viimase 20 aastaga valati Eesti veetaristusse kaks miljardit eurot eurorahasid, kuid nüüd on see pidu läbi. Ministeeriumi plaan järgmise 12 aasta investeeringuvajaduse – veel kahe miljardi euro – leidmiseks ei ole riiklik tugi, vaid massiivne hinnatõus. Plaani kohaselt koondatakse senised 120 kohalikku veefirmat 20 regioonihiiuks, mis toob endaga kaasa kolm valusat lööki tavalisele inimesele. Esiteks rakendub küüniline niinimetatud solidaarsusprintsiip, mis tähendab suurlinnade elanike karistamist. Kuna maapiirkondade amortiseerunud taristu uuendamine on ülemõistuse kallis, liidetakse nad linnadega ühte patta, mis sunnib linnainimesi oma veearvega kinni maksma kümnete kilomeetrite kaugusel asuvat hajaasustust. See on peidetud lisamaks, mis tõstab kunstlikult elukallidust seal, kus elanike tihedus peaks tagama odavama teenuse.
