Artikkel käsitleb lääne kultuuris levinud tendentsi idealiseerida põlisrahvaste ajalugu ning vaikida maha nende tsivilisatsioonide varjukülgi. Autor kirjeldab reisi Mehhikosse, kus kohalik erudeeritud giid väidab, et kõik Asteekide kohta räägitud õudused on valed ja kolonialistlik propaganda. Autor tunnustab giidi uhkust oma pärandi üle, kuid ei nõustu tema seisukohaga. Asteekide impeerium põhines inimohverdustel, mis olid religioosselt põhjendatud: usuti, et jumalad ohverdasid end maailma loomiseks ning inimveri on vajalik päikese liikumise tagamiseks. Sõjavange ohverdati templipüramiidide tipus, lõigates neil elusalt süda rinnast välja. Arheoloogilised leiud, sealhulgas Templo Mayori inimkoljude riiulid, kinnitavad neid praktikaid. Lisaks inimohverdustele hoidis impeeriumi ülal pidev sõjaline vallutamine ja allutatud rahvastelt tribuudi nõudmine. Asteeke vihati nii palju, et paljud põlisrahvad liitusid hispaanlastega nende vastu. Ka maiade tsivilisatsioon on tuntud oma saavutuste poolest, kuid nende inimohverdused ja piinamine jäävad sageli mainimata. Autor rõhutab, et ajaloolist tõde ei tohi moonutada ei kolonisaatorite ega põlisrahvaste kasuks.
