Kvantarvutust peetakse järgmiseks suureks tehnoloogiliseks läbimurdeks, mis järgneb tehisintellekti revolutsioonile. Artikkel selgitab, milles seisneb kvantarvutuse põhimõtteline erinevus klassikalisest arvutusest. Tavalised arvutid töötavad bittidega, mis saavad olla kas 0 või 1. Kõik digitaalne — e-kirjad, videod, mängud — põhineb miljarditel sellistel kahendoperatsioonidel. Viimase 50 aasta jooksul on arvutusvõimsus kasvanud eksponentsiaalselt tänu Moorei seadusele, mille kohaselt transistorite arv kiibil kahekordistub iga kahe aasta tagant. Siiski on selle seaduse füüsikalised piirid käes — transistore on üha keerulisem ja kallim väiksemaks muuta. Kvantarvutus läheneb probleemile hoopis teisiti: bittide asemel kasutatakse kvantbitte ehk kubitte, mis ei pea olema ainult 0 või 1, vaid saavad eksisteerida mitmes olekus korraga. Viimaste uudiste järgi on Google esitlenud muljetavaldavat Willow-kiipigi, maailma esimest 10 000-kubitist protsessorit ning muud läbimurdeid. Artikkel tõstatab küsimuse, kas senised pealkirjad kajastavad tegelikku arengut või on tegemist peamiselt turundusliku hüpega, ning analüüsib, kas kvantarvutus on praegu investeerimist väärt.
